Toiduliit kuulutas avatuks tänavuse Eesti parima toiduaine konkursi, mille raames tunnustatakse eelmisel aastal turule tulnud parimaid toiduaineid ja jooke.

Toiduliidu juhi Sirje Potisepa sõnul on tänavune konkurss eriline, sest tegu on 25. juubeliaastaga. „Oleme parimaid toiduaineid välja valinud juba veerand sajandit ning toodete hindamine muutub üha keerulisemaks, sest Eesti toidu kvaliteet on tõepoolest maailmatasemel,“ kommenteeris Sirje Potisepp.

Potisepa sõnul esitatakse toidukonkursile igal aastal üha rohkem tooteid, millel on tervise seisukohalt parimas tasakaalus toitainesisaldus või mida rikastatud mõne vitamiini, mineraaline, kiudainete või muuga, mistõttu on sellel kas tervist toetav või mõne haiguse riski vähendav toime.

„Selleks, et tarbija leiaks poelettidelt üles kõrge lisandväärtusega tooted, mille mõju tervisele on laborianalüüsidega tõestatud ning mille ka professionaalidest koosnev hindamiskomisjon on omataoliste seast parimaks tunnistanud, lõime sel aastal uue kategooria – parim lisandväärtusega toode. Hindamiskomisjon tunnustab üht suurettevõtte lisandväärtusega toodet ning eraldi märk antakse ka parimale väikeettevõtte lisandväärtusega tootele,“ selgitas Potisepp.

Samuti selguvad konkursil parim mittealkohoolne ja alkohoolne jook, erinevate toidukategooriate parimad tooted ning parimad tooted Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja Virumaa väikeettevõtetelt.

„Konkursil osalevate väikeettevõtete toodete hulk ja tase on aasta-aastalt aina kasvanud ning eelmisel aastal otsustas hindamiskomisjon esmakordselt anda väiketoodetele eraldi parima toiduaine ja parima joogi tiitlid,“ rääkis Potisepp.

Konkursile on kõigil toidutööstustel võimalik oma uudistooteid esitada kuni 28. veebruarini. Iga kategooria parimad valitakse välja 21. ja 22. märtsil toimuval hõbemärkide hindamisel, piirkondlikke väike-ettevõtteid hinnatakse 27. ja 29. märtsil. 

Üldkonkursi hindamiskomisjon koosneb teadusasutuste, kaubanduse ja teistest toiduainevaldkondadega seotud ettevõtete esindajatest ning selle tegevust juhib Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiinilise biokeemia professor, meditsiinidoktor Mihkel Zilmer.  Lisaks valivad konkursil oma lemmiktooted ka kokkade, kaupmeeste, toitumisteadlaste ja meediaesindajate žürii ning rahvahääletuse põhjal antakse välja Rahva Lemmiku tiitel. Konkursivõitjad ning Eesti Parim Toiduaine 2019 tiitli pälvinud toode kuulutatakse välja 24. aprillil.

Möödunud aastal osales Eesti Parima Toiduaine konkursil ühtekokku 168 toodet 66 erinevalt toidutööstuselt üle Eesti. Eesti Parim Toiduaine 2018 tiitliga pärjati M. W. Wooli külmsuitsu klaarsägalõigud õlis.

Konkursi tingimused ja ankeedi leiad SIIT.

Poola pädev asutus andis Veterinaar- ja Toiduametile RASFF järelteate vahendusel teada, et Poola külmhoone müüs Eesti hulgimüüjale VKL EXPERT OÜ üle 90 kg tagasikutsumisele kuuluvat veiseliha.

Poola külmhoone teavitas tagasikutsumisest oma kliente ning antud veiseliha partii on VKL EXPERT OÜ poolt kinnipeetud. VTA ametnik teostas ka kohapealse kontrolli ning tuvastas, et kogu partii on ettevõtte laos alles. Seega tarbija toidulauale liha ei jõudnud. 

 

Keskkonnaministeerium kavatseb kohustada kõiki majapidamisi koguma pakendeid eraldi ning selle tarvis tuleb iga era- ja kortermaja juurde paigaldada konteiner või kott. Põhjus on selles, et Eesti peab aastaks 2020 suunama ringlusse 50% olmejäätmetest. KaguEesti inimesed peavad ministeeriumi plaani aga halvasti läbimõelduks.

„Meil jääb vähe prügi sorteerimiseks,” andis Antsla valla Kõrtsijüri talu perenaine Anne Uppi mõista, et iga prügiliigi tarvis küll talu juurde kotti vaja ei ole. Talus saab osa prügist, mis linnamajade elanikel prügikasti rändab, mujal kasutada.

Uppin selgitas, et paberi- ja papijäätmed lähevad ahju, banaani- ja isegi mandariinikooredmkompostihunnikusse, munakoored kanadele ja toidujäätmed loomadele. Televiisori ja teiste õrnade esemete kaitseks pakendisse pandud vahtplastitükid kogutakse kokku ja vajalikul ajal kasutatakse soojustuseks. Silopallide ümber olnud kile võtab kilemüü- ja tagasi. Klaastaarast visatakse prü- gikasti pudelid, millel ei ole keeratavat korki, teistesse pannakse mahl.

„Märga imavad vanad riided kohe prügikasti ei lähe, sest enne kasutab meespere neid töökojas,” märkis Uppin. Ta lisas, et talu õues on 140kuupmeetrine prügikast, mida tühjendatakse kord kuus.

Linnades asuvate kortermajade elanike õues võib iga prügi liigi tarvis konteiner seista, kuid ikkagi leidub neid, kes prügikastid kogemata või hooletusest segi ajavad. Võrus asuva Loo tänav 5 kortermaja juhatuse liige Merike Umda ütles, et linnavalitsus on paigaldanud maja lähedale ETO märgistusega pakendikonteineri ja tasub selle tühjendamise eest. Olmejäätmete tarvis on ühistul teine prügikast, mille tühjendamise tasub ühistu.

Võru valla Meegomäe ja Kose suvilarajoonist viidi pakendikonteiner jäätmejaama. „Kuna need täideti ebasobilike jäätmetega ning nende tühjendamise eest tasus vallavalitsus, olime sunnitud konteinerid jäätmejaama viima,” põhjendas valla keskkonnaspetsialist Merle Tarrend.

Pakendikonteinereid on piisavalt

Antsla valla keskkonnaspetsialist Liana Neeve lausus, et inimestele selgitatakse pidevalt, milline prügi millisesse konteinerisse tuleb panna.

Valla maa-alal on pakendikonteinereid 30, seda on nõutust rohkemgi. „Nende kasutamine oleneb inimeste teadlikkusest, suuremate keskuste, nagu Antsla, Uue Antsla, Tsooru, Kobela ja teiste elanikud kasutavad pakendikonteinereid aktiivselt,” rääkis Neeve.

Ta lausus, et külade elanikest kõik veel ei teagi, et pakendikonteinerisse saab metall-, plast-, kartong- ja paberpakendeid, samuti klaaspudeleid ja -purke tasuta panna.

„Viies pakendid selleks ette nähtud konteinerisse, hoiavad inimesed ka raha kokku, sest jäätmeid tuleb vähem ning sellisel juhul saab prügiveolepingu ümber teha nii, et vedu oleks pikema aja järel,” selgitas Neeve.

Ta lisas, et vallavalitsus ei saa kahjuks igasse kohta pakendikonteinerit panna, sellest tulenevalt peaksid hajaasustuse elanikud mõtlema ühise prügimaja peale, kuhu pandaks ka pakendikonteinerid.

Põlva valla keskkonnaspetsialist Reelika Raig ütles, et valla maa-alal on MTÜ-lt Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO) segapakendi tarvis 27, paberpakendi jaoks üheksa ja klaaspakendi tarvis kaks konteinerit.

„OÜ Tootjavastutusorganisatsiooni ehk TVO segapakendikonteinereid on meil 15 ning lisaks OÜ Eesti Pakendiringluse segapakendi-, klaaspakendining paberpakendikonteinereid,” märkis ta.

Konteinerite asukoha valik ning paigaldus on toimunud koostöös mainitud firmadega. Nende tühjendamise eest tasub vallavalitsus.

Teavet pakendikonteinerite kasutamise võimaluste kohta edastatakse Põlva Teatajas, valla koduleheküljel ning inimesed saavad vastused oma küsimustele ka vallamajast.

Maal on plaan täiesti ebapraktiline

Liana Neeve märkis, et kuigi pakutav variant, et pakendikott viiakse iga kodu juurest ära, on mugav ja soodustab prügi sortimist, ei ole see hajaasustuse puhul kuigi praktiline.

„Maapiirkondades puudub hetkel võimalus selleks, et iga majapidamine saaks pakendikoti üleandmisega liituda,” edastas Merle Tarrend.
Ministeerium plaanib ka pakendikonteinerite paigutamist poodide kui pakendite müügi koha juurde, et inimesed saaksid kaubapakendi juba kohe poest väljudes minema visata. Inimesed seda aga meeleldi teha ei soovi. „Kõigil on poest tulles kojuminekuga kiire,” sõnas Merike Umda.

Põlva vallas Puuri külas elav Annely Eesmaa ütles, et tema küll ei soovi poest väljumise jä- rel hakata kaupa lahti pakkima selleks, et mõni pakend konteinerisse visata. Pealegi on osa kaupa karbis vahtplastiga ümbritsetud ning avalikus kohas lahtipakkimisel võib toode kannatada, transportimisest rääkimata.

„Kuna plastpakendeid on palju, siis olen vajaduse korral valmis nende tarvis oma õue eraldi konteineri paigaldama,” lisas Eesmaa. Tema õues on segaolmejäätmete konteiner, kuid mittepõlevad pakendid viib ta lä- himasse pakendikonteinerisse Põlvasse.

Tema sõnul on mõistlikum inimesi regulaarselt prügi sortimisest teavitada kui senised kogumispunktid kaotada. Viimane tekitab paljudes segadust ja suurema hulga prügi sattumist metsa alla.

Põlva linna eramute omanikel on juba praegu võimalus pakendite äravedu tellida. „Hajaasustuse elanikele võib see kulukaks minna,” sõnas Reelika Raig.

 

Allikas: 24. jaanuar 2019 väljastatud Lõuna-Lehe artikkel, mis on avaldatud kokkuleppel toimetusega.

 

Eile andis Poola pädev asutus RASFF (toidu ja sööda kiirhoiatussüsteem) teate vahendusel teada, et edasimüüjate kaudu on veiseliha liikunud teistesse EL liikmesriikidesse, sealhulgas Eestisse. Tarbija toidulauale liha jõudnud pole.

Poola edasimüüjate kaudu jõudis veiseliha Eesti käitlejatele AS Nõo Lihatööstus ja KARIA OÜ. Veterinaar- ja Toiduamet teavitas käitlejaid koheselt RASFF teatest, keda kohustati peatama antud tootepartii edasine käitlemine.  

Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja Olev Kalda sõnul kutsusid Poola ettevõtted ennetava meetmena turult tagasi veiseliha partiid kuna tapamajas ei teostatud lihakehade tapajärgset kontrolli. „Kuna antud partii puhul pole teostatud tapajärgset kontrolli, siis loetakse seda toiduks kõlbmatuks ning seda liha toiduks ei tarbita,“ sõnas Kalda.

Nii Nõo Lihatööstus kui ka KARIA OÜ tegid Veterinaar- ja Toiduametiga koostööd ning kiire reageerimise tulemusel tagati, et veiseliha turule ei jõuaks.

Taust

RASFF (Rapid Alert System for Food and Feed) on Euroopa Liidu kiirhoiatussüsteem, mis on peamine vahend kiireks reageerimiseks toidu ja söödaga seotud vahejuhtumite teavitamiseks. Kõik 28 Euroopa Liidu liikmesriiki on RASFFi liikmed, samuti Euroopa Komisjon ja Euroopa Toiduohutusamet (European Food Safety Authority). Lisaks selle on RASFF täisliikmed Island, Liechtenstein ja Norra.

 

Keskkonnaminister Siim Kiisler rääkis 22. jaanuari Eesti Päevalehe veergudel ühest habemega probleemist Eesti jäätmemajanduses. Nimelt sorteeritakse meie kodumajapidamistes olmejäätmeid ebapiisavalt ja seetõttu on nõrgalt arenenud ka liigiti kogumine ja ringlussevõtt. Eesti olmejäätemete ringlussevõtu määr on kehvapoolne nii riigile võetud kohustuste valguses kui  ka võrdluses jõukamate ja suure asustustihedusega Euroopa riikidega.

Tunnustame keskkonnaministrit probleemi püstitamise eest ehkki kiirel valimiseelsel ajal kipub see jääma muude tegemiste varju. Naabermaade vastavaid süsteeme võrreldes tuleb siiski nentida et lugupeetud ministri ettepanek pole ainus ega efektiivseim alternatiiv probleemi lahenduseks. Samuti vajaksid niivõrd põhjalikud keskkonnapoliitilika muudatused korralikku eeltööd – mõjuanalüüsi, kulude hinnangut ning investeeringute vajaduse kalkuleerimist. Juriidlisest küljest pole ministri ettepanek kahjuks ka päris vastavuses Eesti jäätmekorralduse seaduste ega nende ülemaktidega Euroopa Ühenduse pakendi ja pakendijäätmete direktiivi ning jäätmete raamdirektiiviga.

Meil toimiv jäätmekäitlussüsteem on tegelikult efektiivne ja tõhus – suurem osa sorteerimata segaolmejäätmetest lihtsalt põletatakse vastavates tehastes ehk siis nende elutsükkel lõpeb energeetilise taaskasutusega.

Eestis toimib tegelikult ka jäätmete liigiti kogumine ja ringlussevõtt – seda nimetatakse pakendite laiendatud tootjavastutuse süsteemiks. Pakendatud kauba tootjad ja maaletoojad on teinud vajalikud investeeringud ning katavad pakendijäätmete kogumise ning ringlussevõtu kulud läbi tootjavastutusorganisatsioonide teenustasude. Eesti elanike jaoks tähendab see võimalust pakendijäätmed tasuta ära anda avalikesse erivärvilistesse kogumismahutitesse. Märkimisväärne osa Eesti elanikest tegelikult juba sorteerib kodudes pakendeid ja viib need vastavatesse kogumismahutitesse. Lisaks avalikele kogumismahutitele on tootjavastutuse organisatsioonid paigutatud konteinereid ka korteriühistute teenindusmaale nii et neid saavad kasutada vaid ühistute elanikud.

Loomulikult saab praegust süsteemi edasi arendada ning paremaks teha aga üldiselt see töötab.

Kahjuks on minister kas teadmatusest või mõnel muul põhjusel esitanud Eesti Päevalehe intervjuus tootjavastutuse süsteemi kohta eksitavaid väiteid. Eelkõige on küsimus seisukohas justkui oleks tootjavastutusorganisatsioonidel mingi kokkulepe või kohustus  koguda kokku kõik turule lastud pakendid ja seda otse kodumajapidamistest. Lisaks väidab minister et kui kõiki pakendijäätmeid kogutaks otse kodudest siis see praktiliselt ei suurendavat pakendiettevõtete kulusid.

Sellist mõtet ega kohustust, et pakendiettevõtjad peaksid kokku koguma „kõik pakendid“ pole kunagi üheski seaduses ega direktiivis olnud. Kõikide pakendite kogumine pole isegi teoreetiliselt võimalik. Ebaselge mõiste ’kõik pakendid’  võib tähendada nii 100% Eestis müüdud pakenditest aga ka näiteks 200%, juhul kui mõni ettevõtlik kodanik hakaks pakendijäätmeid mujalt, näiteks Lätist, maale tooma.

Kõikide pakendi kõikidest kodudest äraviimine pole otstarbekas ei majanduslikult ega keskkonnahoiu seisukohast.

Teiseks suhtarvud, mille all minister ilmselt mõtleb pakendite ringlussevõtu määrasid, on meil vägagi pingelised. Eestil on pakendite ringlussevõtu kohustused täidetud ja saavutatud on Euroopa mõistes vägagi arvestatav tase.

Mis puudutab kulutuste suurenemist, siis lihtne arvutus näitab, et kui senised umbes 6 000 kogumismahutit asendada hinnanguliselt 200 000 kogumiskohaga, siis suureneb kogumiskohtade arv vähemalt 30 korda. Mahutite suurus küll väheneks aga logistilised ringid pikeneksid märkimisväärselt. Seega ei saa kuidagi väita, et teenuse hind jääb muutumatuks. Pigem vastavad tõele erialaliitude arvestused mis näitavad hinnatõusu 3-5 korda võrreldes praeguste tasemetega.

Pakendijäätmete kogumise ja ringlussevõtu kulud maksvad toote hinna kaudu kinni tarbijad.

Väga vähesed kõrge elujärjega riigid saavad endale lubada minister Kiisleri poolt välja pakutud kulukat pakendijäätmete lauskogumist igast kodumajapidamisest. Enamasti piirdutakse ikkagi kombineeritud süsteemidega, kus tiheasustusalade kogumisskeem on tihedam ja hajaasustusaladel hõredam - pigem jäätmejaamadel põhinev. Tootjavastutuse süsteemide tomimise peamine eesmärk on taaskasutatavate materjalide ringlussevõtu suurendamine ja seda mõistlike kuludega. Kogumisskeemi valik delegeeritakse tavaliselt piirkonda kõige paremini tundvale asutusele ehk kohaliku omavalitsuse üksusele.

Jäätmemajandus on väga mahukas süsteem, seda ei saa muuta kampaania korras. Otsused vajavad osapoolte korrektset kaasamist ning peaksid olema kaalutletud ja konsensuslikud. Eesti pakendiettevõtted on reeglina vägagi huvitatud oma toodete keskkonnamõju vähendamisest ning on tootjavastutuse süsteemi panustades saavutanud päris head tulemused. Pakendiettevõtjate tõhusam kaasamine tooks kindlasti paremad tulemused ka seadusloomes.

Tootjavastutuse teenustasude võrdlus lähinaabritega näitab, et Eesti hinnatase on piirkonna kõrgemaid. Väide et prügi on liiga odav ei kehti kindlasti pakendiettevõtete kohta. Kas meil on ikka piisavalt varu teenustasude tõstmiseks ilma et tarbijate kannatus katkeks ja ettevõtete konkurentsivõimet kahjustuks?

 

Üllar Huik

ringmajanduse ekspert, Eesti Toiduainetööstuse Liit

 

Tabelis on esitatud pakendite tootjavastutse teenustasud eurodes tonni kohta.