|
E-ainete jälil
Sirje Potisepp
Toiduliidu juht
“Me sööme, et elada. Aga kui elame, siis juba sööme ka. Toiduaineid ei tasu peljata,” ütles Tallinna Tehnikaülikooli professor Raivo Vokk, kui uurisin, kas toidu sisse lisatud E-ainetesse tasub suhtuda ettevaatlikkusega. Tema sõnum on selge – kõigesse tuleb suhtuda terve mõistusega ning süüa mitmekülgselt. “Ühegi toiduaine liigtarbimine ei ole hea. Menüü peab olema tasakaalus ja täisväärtuslik.”
Olukorras kus meedia külvab toidus kasutatavate E-ainete kohta palju paanikat, selgub, et mitmed lisaained on loodussamased. See tähendab, et neid leidub nii paprikas, pihlakas, sidrunis, peedis ja lihas. Ja veelgi enam – neid kardetavaid aineid leidub meie kehas, nt higis, pisarates ja rasvas. Tunnustatud professor Vokk avas E-ainete tagamaid ning tõestas, et toiduainetööstuses kasutatavad ained ei ole midagi hirmutavat. “Keegi ei mürgita meid toiduga. Rohkem peaks kartma Tallinna saastunud õhku kui tööstuses valmistatud pagaritooteid, lihatooteid ja jooke,” lausus ta veendunult.
E-ained täidavad oma funktsiooni
Voki sõnul on levinud arvamus, et E-ained on säilitusained. Vaid 10% inimestest teab, et nende hulka kuuluvad ka toiduvärvid. “E-aineid lisatakse teadlikult toidule tehnoloogilises protsessis, et muuta toidu välimust, lõhna ja maitset,” selgitab Vokk nende kasutamise eesmärke. Lõpuks soovime ju kõik, et meieni jõuaks ohutu toit, mis oleks hea väljanägemisega ning säiliks veidi aega ka meie külmikus.
Voki sõnul on keemilisi ühendeid, mida funktsiooni järgi võiks toidus kasutada ligi 10 000. “Neid aineid on tõesti palju, kuid enimkasutatavaid E-aineid saab kahe inimese sõrmede peal üles lugeda,” selgitas Vokk. “Võite kindel olla, et teie külmkapis säilitatavas toidus ei ole üle 20 erineva lisaaine,” rõhutas ta.
Igal lisaainel on toidus oma funktsioon ning nad täidavad kõik teatud eesmärki. “Osadel E-ainetest on oma kindla numbriga kategooria, mille järgi saab teada aine funktsiooni ja otstarbe toidus,” sõnas Vokk. Tuleb vaid teada kategooriaid ja nende taga seisvaid numbreid, mille järgi aineid liigitatakse. “Eraldi numbrirühm kuulub toiduvärvidele, säilitusainetele, antioksüdantidele, emulgaatoritele, paksendajatele ja happesuse regulaatoritele, ” rääkis ta.
E-ainete analoogid looduses
Voki sõnul võib E-ainete analooge leida ka loodusest. “Sidrunhapet leidub sidrunis, bensoehapet jõhvikates, glutamaati tomatis ja lihas, karrageeni vetikas ning paprikaekstrakti mõistagi paprikas,” tõi Vokk näite ning lisas, et sarnaseid paralleele võib tuua teisigi. “Tuntud antioksüdanti sidrunhapet E330 kasutatakse näiteks moosides happesuse regulaatoritena,” selgitas Vokk. Kui tootes kasutatakse sidrunhapet, siis märgistatakse see ka pakendil kas happesuse regulaatorina või antioksüdandina olenevalt täidetavast funktsioonist.
Tuntud kollast toiduvärvi kurkumiini E100 leidub subtroopilises kliimas kasvava kollajuure Curcuma longa juuremügarates. Noorel taimel on juuremügariku mass sarnane sidruniga ning mida vanemaks taim saab, seda kollasemaks muutub. “Näiteks seda loodusest saadud toiduvärvi kasutatakse karri koostises,” lisas Vokk. Sorbiinhapet, mida leidub looduslikul kujul pihlakates, kasutatakse säilitusainena, mis pärsib pärmseente paljunemist toiduainetes. Jõhvikas leiduvat bensoehapet E211 ja E212 kasutatakse enamasti jookides nende säilivuse pikendamiseks.
Raivo Vokk aga hoiatab inimesi, eriti väikelapsi, asovärvide eest. “Asovärvid on tehislikud värvid, mida looduses ei leidu. Tootjad töötavad selle suunas, et asendada asovärvid looduslike värvidega ning täna on paljudes lastele suunatud toodetes asovärvid asendatud naturaalsete toiduvärvidega.”
Enim kardetumad glutamaat ja aspartaam
Kõige rohkem on hoiatussõnu öeldud maitsetugevdaja naatriumglutamaadi (E621) ja magusaine aspartaami kohta. Vokk väidab, et hirm nende ainete ees on põhjendamatu, kuna mõistlikult süües ei ületa tavaline inimene kunagi nende lubatud piirnormi. “Kõiki E numbri saanud aineid kontrollitakse põhjalikult teadlaste poolt ning igat ainet lisatakse toidule vaid lubatud koguses. Eesti tootjad kasutavad aineid pigem alla määratud normide.” E-aine lubatud norm on kogus, mida võib ööpäevas kogu eluea jooksul ohutult tarbida, arvestatuna kehakaalu kilogrammi kohta, mis on arvestatud 100-kordse ohutuse varuga. “See tähendab, et teatud lisaaine võib avaldada kahjulikku mõju meie organismile ainult siis, kui me tarbime seda ainet iga päev elu jooksul ja koguses, mis on palju suurem kui määratud lubatud norm,” selgitas Vokk. Toidutööstuses lubatud lisaainete piirmäärad on arvestatud, lähtudes põhimõttest, et tarbides toiduaineid erinevatest toidurühmadest jääb summaarne lisaainete tarbimine ohutuse piiridesse ja ei ületa etteantud normide piire.
Aastaid toiduainetega töötanud professor annab kõigile soovituse süüa seda, mis maitseb, süüa seda mõnuga ja vaadata, et taldrikul oleks vähemalt seitse värvi.
Eraldi kasti:
Tasub teada:
Vahemikku E 100 – E 199 jäävad toiduvärvid. Toiduvärve kasutatakse toidule soovitava värvuse andmiseks
Vahemikku E 200 – E 299 jäävad säilitusained. Säilitusaineid kasutatakse toiduaine säilivusaja pikendamiseks
Vahemikku E 300 – E 399 jäävad antioksüdandid. Antioksüdandid aitavad hoida toote stabiilsena ja muutumatuna
Vahemikku E 400 – E 499 jäävad emulgaatorid, paksendajad ja stabilisaatorid. Neid kasutatakse säilitamaks või tagamaks toidu füüsikalis- keemilist seisundit
Vahemikku E 500 – E 1500 jäävad mitmesugused muud lisaained – happed, alused ja nende soolad, aroomained, ˛eleerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad. |
