Prindi

Keskkonnaminister Siim Kiisler rääkis 22. jaanuari Eesti Päevalehe veergudel ühest habemega probleemist Eesti jäätmemajanduses. Nimelt sorteeritakse meie kodumajapidamistes olmejäätmeid ebapiisavalt ja seetõttu on nõrgalt arenenud ka liigiti kogumine ja ringlussevõtt. Eesti olmejäätemete ringlussevõtu määr on kehvapoolne nii riigile võetud kohustuste valguses kui  ka võrdluses jõukamate ja suure asustustihedusega Euroopa riikidega.

Tunnustame keskkonnaministrit probleemi püstitamise eest ehkki kiirel valimiseelsel ajal kipub see jääma muude tegemiste varju. Naabermaade vastavaid süsteeme võrreldes tuleb siiski nentida et lugupeetud ministri ettepanek pole ainus ega efektiivseim alternatiiv probleemi lahenduseks. Samuti vajaksid niivõrd põhjalikud keskkonnapoliitilika muudatused korralikku eeltööd – mõjuanalüüsi, kulude hinnangut ning investeeringute vajaduse kalkuleerimist. Juriidlisest küljest pole ministri ettepanek kahjuks ka päris vastavuses Eesti jäätmekorralduse seaduste ega nende ülemaktidega Euroopa Ühenduse pakendi ja pakendijäätmete direktiivi ning jäätmete raamdirektiiviga.

Meil toimiv jäätmekäitlussüsteem on tegelikult efektiivne ja tõhus – suurem osa sorteerimata segaolmejäätmetest lihtsalt põletatakse vastavates tehastes ehk siis nende elutsükkel lõpeb energeetilise taaskasutusega.

Eestis toimib tegelikult ka jäätmete liigiti kogumine ja ringlussevõtt – seda nimetatakse pakendite laiendatud tootjavastutuse süsteemiks. Pakendatud kauba tootjad ja maaletoojad on teinud vajalikud investeeringud ning katavad pakendijäätmete kogumise ning ringlussevõtu kulud läbi tootjavastutusorganisatsioonide teenustasude. Eesti elanike jaoks tähendab see võimalust pakendijäätmed tasuta ära anda avalikesse erivärvilistesse kogumismahutitesse. Märkimisväärne osa Eesti elanikest tegelikult juba sorteerib kodudes pakendeid ja viib need vastavatesse kogumismahutitesse. Lisaks avalikele kogumismahutitele on tootjavastutuse organisatsioonid paigutatud konteinereid ka korteriühistute teenindusmaale nii et neid saavad kasutada vaid ühistute elanikud.

Loomulikult saab praegust süsteemi edasi arendada ning paremaks teha aga üldiselt see töötab.

Kahjuks on minister kas teadmatusest või mõnel muul põhjusel esitanud Eesti Päevalehe intervjuus tootjavastutuse süsteemi kohta eksitavaid väiteid. Eelkõige on küsimus seisukohas justkui oleks tootjavastutusorganisatsioonidel mingi kokkulepe või kohustus  koguda kokku kõik turule lastud pakendid ja seda otse kodumajapidamistest. Lisaks väidab minister et kui kõiki pakendijäätmeid kogutaks otse kodudest siis see praktiliselt ei suurendavat pakendiettevõtete kulusid.

Sellist mõtet ega kohustust, et pakendiettevõtjad peaksid kokku koguma „kõik pakendid“ pole kunagi üheski seaduses ega direktiivis olnud. Kõikide pakendite kogumine pole isegi teoreetiliselt võimalik. Ebaselge mõiste ’kõik pakendid’  võib tähendada nii 100% Eestis müüdud pakenditest aga ka näiteks 200%, juhul kui mõni ettevõtlik kodanik hakaks pakendijäätmeid mujalt, näiteks Lätist, maale tooma.

Kõikide pakendi kõikidest kodudest äraviimine pole otstarbekas ei majanduslikult ega keskkonnahoiu seisukohast.

Teiseks suhtarvud, mille all minister ilmselt mõtleb pakendite ringlussevõtu määrasid, on meil vägagi pingelised. Eestil on pakendite ringlussevõtu kohustused täidetud ja saavutatud on Euroopa mõistes vägagi arvestatav tase.

Mis puudutab kulutuste suurenemist, siis lihtne arvutus näitab, et kui senised umbes 6 000 kogumismahutit asendada hinnanguliselt 200 000 kogumiskohaga, siis suureneb kogumiskohtade arv vähemalt 30 korda. Mahutite suurus küll väheneks aga logistilised ringid pikeneksid märkimisväärselt. Seega ei saa kuidagi väita, et teenuse hind jääb muutumatuks. Pigem vastavad tõele erialaliitude arvestused mis näitavad hinnatõusu 3-5 korda võrreldes praeguste tasemetega.

Pakendijäätmete kogumise ja ringlussevõtu kulud maksvad toote hinna kaudu kinni tarbijad.

Väga vähesed kõrge elujärjega riigid saavad endale lubada minister Kiisleri poolt välja pakutud kulukat pakendijäätmete lauskogumist igast kodumajapidamisest. Enamasti piirdutakse ikkagi kombineeritud süsteemidega, kus tiheasustusalade kogumisskeem on tihedam ja hajaasustusaladel hõredam - pigem jäätmejaamadel põhinev. Tootjavastutuse süsteemide tomimise peamine eesmärk on taaskasutatavate materjalide ringlussevõtu suurendamine ja seda mõistlike kuludega. Kogumisskeemi valik delegeeritakse tavaliselt piirkonda kõige paremini tundvale asutusele ehk kohaliku omavalitsuse üksusele.

Jäätmemajandus on väga mahukas süsteem, seda ei saa muuta kampaania korras. Otsused vajavad osapoolte korrektset kaasamist ning peaksid olema kaalutletud ja konsensuslikud. Eesti pakendiettevõtted on reeglina vägagi huvitatud oma toodete keskkonnamõju vähendamisest ning on tootjavastutuse süsteemi panustades saavutanud päris head tulemused. Pakendiettevõtjate tõhusam kaasamine tooks kindlasti paremad tulemused ka seadusloomes.

Tootjavastutuse teenustasude võrdlus lähinaabritega näitab, et Eesti hinnatase on piirkonna kõrgemaid. Väide et prügi on liiga odav ei kehti kindlasti pakendiettevõtete kohta. Kas meil on ikka piisavalt varu teenustasude tõstmiseks ilma et tarbijate kannatus katkeks ja ettevõtete konkurentsivõimet kahjustuks?

 

Üllar Huik

ringmajanduse ekspert, Eesti Toiduainetööstuse Liit

 

Tabelis on esitatud pakendite tootjavastutse teenustasud eurodes tonni kohta.