Prindi

Oleme õnnelik rahvas, sest meie poeletid on täis Eesti toitu, mis on valmistatud Eestis ning just eestlaste maitse-eelistusi ning traditsioone silmas pidades. Tuleb aga mõista, et Eesti väiksuse tõttu tuleb meie toiduainete tootmisel kasutada tihti lisaks kohalikule toorainele ka muudest riikidest pärinevat toorainet.

Põhjus selleks on lihtne ja loogiline – meie pisikeses Eestis pole tihti lihtsalt piisavas mahus vajalikku kodumaist toorainet, spetsiifilisemast ja eksootilisemast toormest rääkimata.
Näiteks on sealiha isevarustatuse tase langenud valdavalt aafrika seakatku laastava mõju tulemusel 73 %-le. Samal ajal on sealiha eestlaste seas jätkuvalt populaarseimaks lihaks, mida tarbiti statistikaameti andmetel eelmisel aastal 40,7 kg inimese kohta.

Linnuliha tootmismahud on küll stabiilsed, kuid omavarustatuse tase on vaid 50-60%, sest tarbimismahud kasvavad. Seda kinnitavad ka hiljutised statistikaameti andmed, mille järgi on lihatarbimine üleüldiselt Eestis viie aastaga kasvanud tervelt 15 protsenti.

Veiseliha toodetakse meil aga rohkem, kui selle järgi nõudlust on. Ühtlasi on Eestimaise veiseliha jaehind neli korda kallim kui linnulihal ning kaks korda kallim kui sealihal. Sel puhul näeme, et nii kallist liha ei suuda Eesti tarbija lihtsalt osta ja seetõttu tuleb töötlejatel leida teistelt turgudel tarbijale taskukohasema hinnaga toorainet. Ka 2017. aasta lõpus Toiduliidu tellitud ja Kantar Emori poolt läbi viidud uuring viitas tarbijate hinnatundlikkusele, sest kuigi 90% Eesti tarbijatest eelistab uuringu tulemuste järgi kodumaiseid toiduaineid, on nii kõrge näitaja siiski hoiakuline. Oluline osa eestlastest langetab lõpliku ostuotsuse siiski hinna põhjal.

Ja kuna hind on määrav, siis tegutsevad nii toorainet tarnivad põllumehed kui kogu toidusektor selle nimel, et lõppsaaduseks olevate toidutoodete hind oleks tarbijatele vastuvõetav ning poelettidele jõudvaid tooteid ikka ostetaks ja tarbitaks. Just seetõttu on keeruline tagada kogu pika toidutootmisprotsessi sajaprotsendilist kodumaisust. Tihti ei suuda seda teha isegi need, kes selle eest võitlevad. Näiteks viivad ka kohalikud veisekasvatajad oma Eestis kasvatatud loomad siiski Lätti tapale. Siit kerkib üles küsimus, mida siis pidada kohalikuks tooraineks ja toiduks või kui lahti me kogu toidutootmisprotsessi harutame?

Iga töötleja kasutaks hea meelega kohalikku toorainet, kui seda oleks piisavalt saada, selle hind vastab tarbijate ootustele ja on taskukohane ka lõpptootena ning kui tooraine on ühtlase kvaliteediga, mis võimaldab toota ühesuguse kvaliteediga toodangut. Sest tarbija on valiv ning tal peab olema valikuvõimalus.

Toiduliit tuli üheksa aastat tagasi välja sinimustvalge lipumärgiga, mille eesmärgiks on eristada kodumaiseid toiduaineid importtoodangust, aidates seeläbi langetada tarbijatel teadlikumaid ostuotsuseid. Meie hinnangul väärib lipumärki iga toode, millele antakse kõige suurem lisandväärtus just Eestis – arendatakse välja toote kontseptsioon, pakendi disain, toimub töötlemine ja pakkimine. Neid tooteid eksporditakse kõikjale maailma kui Eesti toitu.
Tänu lipumärgile saab tarbija toetada oma ostuga ettevõtteid, kes maksavad makse Eestis, annavad tööd kümnetele tuhandetele Eesti inimestele ning kelle toodete müügist saadava tulu pealt laekub märkimisväärselt maksutulu ka riigikassasse, millega tehakse omakorda panus Eesti elu edendamisse. Leian, et igasugune aktsioon, mis suunab tarbima rohkem kodumaist toitu eelistama, on kindlasti vajalik ja kogu Eesti toidusektorile kasulik.

Tänaseks on lipumärgi tuntutus tarbijate seas kasvanud 80%ni ning eelmise aasta sügisel Turu-uuringute ASi poolt läbiviidud uuring näitab, et suurem osa vastajatest teab, et sellega märgistatakse Eestimaist tootmist, mitte toorainet. Tooraine päritolule viitav märk on samuti olemas ja see on põllumajandus-kaubanduskoja poolt välja antav pääsukesemärk.
Kutsun seega tarbijaid üles edaspidigi märkama toodetel erinevaid Eesti päritolule või siin toodetule viitavaid pakenditel kasutatavaid toidumärke ning usaldama nii Eesti põllumajandustootjaid kui toidutööstusi.

Konjuntuuriinstituudi uuringute järgi on tuntumad toidumärgid Pääsukesemärk, Eesti Parim Toiduaine, lipumärk, Ristikumärk, Eesti Ökomärk, aga ka Eestis Kasvatatud, Eesti Siga jms. Kohalik toidusektor pingutab igapäevaselt selle nimel, et meie poelettidel ja toidulaual oleks kvaliteetne Eesti toit ning tegutseb selle jätkusuutlikkuse nimel. Ja kui osa Eestis toodetud toidu toorainest pärinebki naaberriigist või mujalt, ei tehta kvaliteedis kunagi järelandmisi ning iga eestlane saab nautida vaid parimat. Sest pidagem meeles – kodumaiselt toodetud toiduained on valmistatud Eesti inimeste poolt just eestimaalaste maitse-eelistusi ja traditsioone silmas pidades ning see on suur väärtus.

Sirje Potisepp
Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja