Eesti Parima Toiduaine konkursil pälvis Rahva Lemmiku tiitli Taneli klassikaline majonees, mis ülekaaluka võitjana kogus üle 920 hääle.

 „Rahva lemmiku konkurss on alati väga põnev, tulemused pole kunagi etteaimatavad. Üheks oluliseks eduteguriks võib olla siiski tootega kaasnev eelnev lugu ja tuntus, haakumine aktuaalsete teemadega. Tanel on oma kanakasvatusega saanud tuntuks, see kõnetab rahvast ja ka mahetootmine on tähtis trend,“ kommenteerib Toiduliidu juht Sirje Potisepp.  „On tore näha, et mahemunad kvaliteetse toorainena on väärindatud uueks tooteks,“ lisab Potisepp.

Muljetavaldava häältesaagi kogusid rahvalt ka enam kui 660 häälega teisele kohale tulnud Rõngu Pagari šampanjatrühvlid. „See näitab, et otsitakse ka teatud glamuurset elementi, põnevaid maitseid, kvaliteeti. Siin võis edu tuua tõeliselt hea maitse ja torkab silma ka sellise tootekategooria puhul üsna eristuv pakend,“ märgib Toiduliidu juht.

Populaarsuselt kolmanda koha noppisid rahvahääletusel Saarioinen Eesti toodetud Mamma kaera-apelsini pannkoogid. „See toode on nisujahuvaba, mida samuti paljud tarbijad väärtustavad,“ sõnab Potisepp ja võtab tulemused kokku: „Rahva Lemmiku konkursi tulemused peegeldavad vaieldamatult ka üldisemaid trende tarbijate eelistuste seas – pööratakse tähelepanu toodete koostisele ja tervislikkusele, suurepärasele maitsele ja kvaliteedile.“

Rahva Lemmiku valimine Eesti Parim Toiduaine 2024 konkursi raames toimus konkursi Facebooki lehel 3. kuni 9. aprillini.

Eesti Parima Toiduaine konkursi üldvõitja, samuti parim lisandväärtusega toiduaine, parim mittealkohoolne jook ja parim alkohoolne jook kuulutatakse välja Toiduliidu aastakonverentsil 16. aprillil. Konkurss Eesti Parima Toiduaine valimiseks toimub Toiduliidu eestvedamisel tänavu juba 30. korda.

 

 

Toidutööstuse Liit tutvustas riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil magustatud joogi seaduse eelnõule tellitud õiguslikku analüüsi, mis viitab väga tõsistele juriidilistele puudujääkidele ja mille järeldus on ühene – maksu  kehtestamine oleks õigustatud vaid juhul, kui tootjad keelduksid vabatahtlikult jookide suhkrusisaldust vähendamast.

 

Sotsiaalministeeriumi väljatöötatud magustatud joogi maksu seaduse eesmärk on „jookides sisalduva suhkru koguse ja magusainete kasutamise vähendamine, et toetada elanikkonna tasakaalustatud toitumist.“

 

Õigusliku analüüsi koostanud advokaadibüroo Sorainen vandeadvokaat Allar Jõks selgitas, et riigi tasandil regulatiivne sekkumine on lubatav üksnes juhul, kui probleemi ei ole võimalik muude vahenditega lahendada. „Eelnõu seletuskirja kohaselt aitab maks kaasa sellele, et tootjad vähendavad suhkrusisaldust toodetes. Järelikult võib maksu kehtestamine olla vajalik meede ainult juhul, kui tootjad keelduvad vabatahtlikult toodetes suhkrusisaldust vähendama.“

 

Paraku on eelnõu koostajad jätnud tähelepanuta suhkru vähendamise vabatahtlikud kokkulepped ettevõtjate poolt. Eesti toidutööstused on sõlminud 2019. aastal suhkruvähendamise hea tahte kokkuleppe, milles toidu- ja joogitootjad võtavad endale kohustuse piirata toodetes lisatud suhkrute hulka 2020. aastaks 10% ning 2025. aastaks 15% (võrreldes 2015. aastaga). Lisaks Eesti Toiduainetööstuse Liidule on kokkuleppe allkirjastanud A. Le Coq AS, Coca-Cola Balti Jookide AS, Coca-Cola HBC Eesti AS, Farmi Piimatööstus AS, Orkla Eesti AS, Saku Õlletehase AS, Salvest AS, Tere AS, Valio Eesti AS ning Viru Õlu AS.

 

„A. Le Coq on vähendanud perioodil 2018-2022 kogu mittealkohoolsete jookide tooterühmas suhkrusisaldust 10%. Saku Õlletehas on viimase kaheksa aasta jooksul vähendanud suhkru osakaalu mittealkohoolsete jookide müügimahust 6,5%-t 4,7%-le. Värska on vähendanud karastusjookide suhkrusisaldust viimase 10 aasta jooksul ca 50%. Coca-Cola on perioodil 2018-2023 vähendanud jookide suhkrusisaldust 20%,“ rõhutas Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp. Need numbrid on väga kaalukad arvestades, et paljudes riikides, mida on eeskujuks toodud lisatud suhkrute vähendamise osas, on algne keskmine tase võrreldes Eestiga olnud palju kõrgem. Ühendkuningriigis vähendati maksustatud jookide suhkrusisaldust 30%, 15,5 grammilt 10,8 grammile. Samas on Eestis keskmine karastusjookide suhkrusisaldus juba praegu 6,4.

 

Lisaks on oluline teadvustada, et suhkrute osakaalu vähendamine toimub ka toodete reformuleerimise (koostise muutmise) kava raames, kus Eesti toidu- ja joogitootjad osalevad sotsiaalministeeriumi ja Tervise Arengu Instituudi eesvedamisel. Kokkulepete kujundamisel juhindutakse Euroopa Liidu soovituslikest reformuleerimise eesmärkidest suhkru osas, milleks on vähendamine viie aasta jooksul 10%. Soovitus hõlmab magusaid tooteid, aga ka valmistoitusid, sh koolides.

„Kuivõrd tootjad on vabatahtlikult ja järjekindlalt suhkrusisaldust toodetes vähendanud, siis on regulatiivsete meetmete rakendamine ebaproportsionaalne ehk lubamatu,“ rõhutatakse seaduseelnõu õiguslikus analüüsis.

 

Ühtlasi on eelnõu autorid Maailma Terviseorganisatsiooni WHO uuringust valinud endale sobivaid lõike vaid selektiivselt. „Eelnõu autorite sõnul on WHO soovitanud magusamaksu kehtestamist. See ei ole korrktne. WHO uuringust järeldub, et tarbijate tervisekäitumise suunamiseks on palju erinevaid meetmeid, alustades teadlikkuse tõstmisega ning tootemärgistuste reguleerimisega ning lõpetades maksustamisega. Neid aga pole analüüsitud,“ rõhutatakse seaduseelnõule tehtud analüüsis.

 

Rahvusvaheline kogemus ja uuringud on näidanud, et maksustamine on meede, mis tervise kaitse eesmärgile oluliselt kaasa ei aita ning alternatiivsed abinõud on efektiivsemad. Just seetõttu otsustas Taani 2014. aastal loobuda magustatud jookide maksust, mis oli kehtinud alates 1930ndatest aastatest. Taanis selgus maksustamise tulemusel, et maksustamise asemel tuleb pöörata rohkem tähelepanu tervisliku elustiili õpetamisele koolides, aga ka liikumisharjumuse suurenemisele ja toiduainete koostise muutmisele. Ka lähiriikidest pole häid näiteid tuua. Nii pole näiteks Lätis kehtestatud suhkruga magustatud joogi maksu tulemusel laste rasvumine aastate jooksul üldse vähenenud.

 

Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon istungil osalesid  terviseminister Riina Sikkut, maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitja maksude alal Raili Roosimaa, Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp, joogitootjate esindajad ja advokaadibüroo Sorainen vandeadvokaat Allar Jõks. 

 

Lisainfo:

Sirje Potisepp

Eesti Toiduainetööstuse Liit

+372 50 46 547

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

27.03 Toiduliidu pressiteade

    

Sel nädalal hindas Eesti Parima Toiduaine konkursi komisjon Eesti väikeettevõtete uusi toidutooteid, et selgitada parimad piirkondade lõikes. Kokku said toidukonkursi tiitli “Eesti Parim Toode Väikeettevõttelt” või “Eesti Parim Jook Väikeettevõttelt” seitse kodumaist toodet.

 

Hindamiskomisjoni esimehe toiduteadlase Rain Kuldjärve sõnul oli sel aastal konkurents äärmiselt tihe ja võitjate väljaselgitamine polnud sugugi lihtne. Kokku kandideeris väikeettevõtete parima toiduaine tiitlile 55 toodet üle Eesti, võitjad selgitati nelja erineva piirkonna lõikes.

 

“Tänavust konkurssi iseloomustab väga lai spekter tooteid erinevatest kategooriatest. Mitmetes toodetes oli jäädud truuks traditsioonilistele tarbijate seas armastatud maitsetele, aga leidus ka täiesti uudseid tooteid, mis kindlasti alles pakuvad avastamisrõõmu,» ütles hindamiskomisjoni esimees.

 

Sarnaselt suurte toidutööstuste konkursitoodetega tõi Kuldjärv ka väiketootjate puhul välja kasvutrendi valmistoitude ja kiireid kvaliteetseid lahendusi pakkuvate toitude osas. «Näiteks kandideeris mitmeid suppe, erinevaid kastmeid, majoneese, steike. Kiirele ja mugavale tarbimisele suunatud trendi oli näha isegi jookides, kus olid esindatud ka valmiskokteilid,» lisas Kuldjärv.

 

Võidutoodete nimekirjast  toob toiduteadlane välja väga uuenduslikke tooteid, kus on ühendatud funktsionaalsus ja ringmajandusel põhinev lähenemine − näiteks kiudainerikas püree, mille valmistamisel on kasutatud mahlade pressjääke või põnev taimne pasteet musta trühvliga. «Teisalt oli kõrge punktiskoori saajate seas ka hinnatud traditsioonilisi tooteid, näiteks hirveliha steik, soolakaramelline kooreliköör või mitmed fermenteeritud tooted, mis on toidulauale jõuliselt tagasi tulemas ja koguvad üle maailma populaarsust,» sõnas žürii esimees ja tõi värsketest tiitlisaajatest näiteks mango-citra humala kombucha ehk teeseenejoogi ning ökoloogilise fermenteeritud küüslaugu.

 

Kuldjärve sõnul näitab konkursi rohke osalejate arv ja kõrged keskmised hinded, et Eesti väikeettevõtjad teevad tootearenduses suurepärast tööd ja uued turule jõudvad tooted on äärmiselt kõrge kvaliteediga. «Julgustan igaüht nii võidutooteid kui ka teisi põnevaid võistlusel osalenud toiduaineid ise proovima. Teatavasti on oma silm kuningas ja praegusel juhul sobiks isegi öelda, et oma keel on kuningas,» pakkus Kuldjärv.

 

Parimateks väikeettevõtete toidutoodeteks ja jookideks tunnistati järgmised:  Siidrikoda OÜ FIBES kiudainerikas püree, Karu Kombucha OÜ mango-citra humala kombucha, Linnamäe Lihatööstus AS hirveliha steik, Vegestar OÜ taimne pasteet musta trühvliga, Amber Production Remedia OÜ Kiiu Torn soolakaramelli kooreliköör, Vinkymon OÜ ökoloogiline fermenteeritud küüslauk ja Vinkymon OÜ must jäätee ebaküdooniaga.

 

Konkurss Eesti Parima Toiduaine valimiseks toimub Toiduliidu eestvedamisel tänavu juba 30. korda. Konkursi üldvõitjad ehk Eesti Parim Toiduaine 2024, Eesti Parim Mittealkohoolne Jook 2024, Eesti Parim Alkohoolne Jook 2024 ja Eesti Parim Lisandväärtusega Toiduaine 2024 kuulutatakse välja Toiduliidu aastakonverentsil 16. aprillil. Rahva Lemmiku valimine toimub Eesti Parima Toiduaine Facebooki lehel 3.-9. aprillil.

 

Manuses Toiduliidu fotod väikeettevõtete võidutoodetest ja konkursi korraldustiimist.

 

  1. aasta Eesti Parima Toiduaine konkursi väikeettevõtete võidutooted:

 

Selle, kas eraldi kuulutati välja nii parim toidutoode kui ka parim jook, määras kummaski kategoorias esindatud toodete arv.

 

Lõuna-Eesti (kandideeris 12 toodet)

Parim Toode Lõuna-Eesti Väikeettevõttelt: FIBES kiudainerikas püree aktiivsetele inimestele - Siidrikoda OÜ. Kiudainerikas soolestikku toetav ja maitsev püree. Naturaalses pürees on kasutatud teadusuuringutel põhinevat rikastatud kiudainete segu, millel on positiivne mõju inimese soolestiku tervisele ja kokkuvõttes heale enesetundele. Toodetud ringlusmajanduspõhimõttel töötaval innovaatilisel ja unikaalsel tootmisliinil, mis võimaldab mahlade pressimisjäägid püreestada samaaegselt mahlatootmisega.

Parim Jook Lõuna-Eesti Väikeettevõttelt: Mango-citra humala kombucha - Karu Kombucha OÜ. Fermenteeritud teejook või teisisõnu teeseenejook on naturaalsete maitsetega – tootele ei ole lisatud kunstlikke värv-, maitseaineid ega ekstrakte. Eestis uudse maitsekooslusega kombuchas domineerib maitselt troopiline mango, lisaaktsendi annab citra humal. Eristuv on ka põneva kujundusega käsitööjoogi purk, mille on disaininud Eestis elav briti disainer Lewis McGuffie.

 

Lääne-Eesti (kandideeris 12 toodet )

Parim Toode Lääne-Eesti väikeettevõttelt: Hirveliha steik - Linnamäe Lihatööstus AS. Lihatoote valmistamisel on oluline naturaalsus, värskus ja päritolu. Toode on tehtud kodumaisest toorainest. Tootel on keskkonnasõbralik pakend, mille keskkondlikku jalajälge saab jälgida pakendil oleva QR-koodi abil ning milles on kasutatud 70% vähem plastikut kui tavalisel pakendil.

 

Põhja-Eesti (kandideeris 17 toodet)

Parim Toode Põhja-Eesti Väikeettevõttelt: Taimne pasteet musta trühvliga - Vegestar OÜ. Hernevalgu baasil valmistatud trühvlimaitseline määre, mis sobib hästi näiteks nii röstsaiale määrimiseks kui pastaroale kastme valmistamiseks. Toote suurepärane maitse ja tekstuur tagavad, et määre on populaarne nii veganite kui lihatoodete sööjate seas – taimne pasteet on osutunud väärikaks konkurendiks loomsetele pasteetidele.

Parim Jook Põhja-Eesti Väikeettevõttelt: Kiiu Torn soolakaramelli kooreliköör - Amber Production Remedia OÜ. Uus soolakaramelli kooreliköör on pehme ja sametise maitsega, kus on tunda üheaegselt nii magusaid kui soolaseid noote. Magusa iirise kreemjale maitsele lisab soolaka nüansi kübeke meresoola. Kiiu Torn Soolakaramelli Koorelikööri kangus on 16% vol.

 

Virumaa (kandideeris  14 toodet)

Parim Toode Virumaa Väikeettevõttelt: Ökoloogiline fermenteeritud küüslauk - Vinkymon OÜ. Fermenteeritud küüslauk on meeldivalt maheda hapuka maitse ja krõmpsuva tekstuuriga tervislik suutäis, mis on saavutatud pikaajalise hapnemise tulemusel. Toode sisaldab 1 ml kohta 10 miljonit kasulikku elus piimhappebakterit, mis toetavad seedimist ja organismi immuunsüsteemi. Lisaks sisaldab fermenteeritud küüslauk erinevaid mikroelemente (mineraalaineid ja vitamiine), kiudaineid ja bioaktiivseid ühendeid. Toode on pakendatud värviküllasesse püstiseisvasse kilepakendisse, mida on kerge avada ja uuesti taassulgeda.

Parim Jook Virumaa VäikeettevõtteltMust jäätee ebaküdooniaga - Vinkymon OÜ. Eesti esimene naturaalne funktsionaalne jäätee, mille valmistamisel on kasutatud naturaalset teed ning mida on rikastatud B-rühma vitamiinide ja kiudainetega. Toode ei sisalda kunstlikke magusaineid, lõhna- ega maitseaineid ja on säilitusainetevaba. Tervisliku jäätee valmistamisel on naturaalsete komponentidena kasutatud Tseiloni rohelist teed, ebaküdoonia toormahla ja värsket melissi. Jook kustutab hästi janu ja kosutab vitamiinidega ning on soolestiku tervist toetavate kiudainete allikaks.

 

 

 

Tuuli Sokmann

 

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

M: +372 512 2562

PR Strategies OÜ

Järve 2 (Torn 1)

Tallinn 11314, Eesti

www.prstrategies.ee

Exclusive Partner:

Hill+Knowlton Strategies 

Riina Sikkut

Sotsiaalministeerium

Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn

 

 Tiit Riisalo

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium

Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn

 

Mart Võrklaev

Rahandusministeerium

 Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn

 

 Madis Kallas

 Regionaal- ja põllumajandusministeerium

Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn

 

Madis Timpson

Justiitsministeerium

Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn

 

Eesti toidu- ja joogitööstuse arvamus magustatud joogi maksu seaduse eelnõu kohta

 

Lugupeetud ministrid ja ametnikud,

 

Käesolev arvamus väljendab Eesti Toiduainetööstuse Liidu, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Eesti Kaupmeeste Liidu ja Eesti Karastusjookide Tootjate Liidu ühiseid seisukohti plaanitava magustatud joogi maksu seaduse suhtes. Allakirjutanud soovivad kinnitada, et on igakülgselt kitsale tootegrupile sihistatud diskrimineeriva maksu kehtestamise vastu, millel on muuhulgas märkimisväärsed regressiivsed sotsiaalmajanduslikud mõjud – maksuga kaasnev hinnatõus kantakse edasi tarbijale ning kõige rohkem kannatavad toidutööstuse kõrval kõige vähemkindlustatud Eesti pered.

 

Tervise Arengu Instituudi (TAI) rahvastiku toitumise uuringu[1] andmetele tuginedes ilmneb, et maksu objektina määratletud magustatud joogid moodustavad kaduvväikese osa igapäevaselt tarbitavatest süsivesikutest ja vabadest suhkrutest, jäädes juba täna paljuski WHO soovituste piiresse. Makrotoitainete tarbimise statistika viitab süsivesikute norm- või alatarbimisele. Magustatud joogi maksu kohaldumisel väheneks potentsiaalselt üleliigse suhkru tarbimine inimese kohta kõigest paar grammi või paradoksaalselt hoopis kasvaks asendustoodete arvelt. Mitte miski maksutõusuga seoses ei viita sellele, et eesmärgiks seatud rahvatervis paraneks – juhtuda võib sama hästi hoopis vastupidine ning valitud meede on parimal juhul ebatõhus, halvimal juhul aga täiendavat kahju tekitav. Sellel maksul on praegusel kujul ainult fiskaalne eesmärk, mida teostatakse joogi- ja toidutööstuse ning majanduslikult vähemkindlustatute arvelt, jõudmata lõpuks kummagi võimaliku eesmärgini: ei parane rahvatervise näitajad ega kasva maksulaekumine.

 

Arvamuses toodud argumendid ja selgitused on enam kui piisavad, et selle eelnõu edasiliikumine hetkel peatada seoses kahjuga, mida see põhjustab kindlasti toidutööstusele, mis ägab kasvavate toidujulgeoleku, keskkonna-, pakendi- ja jäätmeregulatsioonide koorma all ning mis on just pidanud tarbijatele edasi kandma käibemaksutõusu ning absorbeerima rekordilise kulukasvu tööstussisendite hindades alates pakendikulust lõpetades energiahindadega. Palume Eesti toidu- ja joogitootjate nimel all olevate märkustega arvestada ning peatada Eesti toidutööstuse konkurentsivõime säilitamiseks selle eelnõu põhjendamatu kiirmenetlus. Tänaseni puudub eelnõul asjakohane mõjuanalüüs Eesti joogi- ja toidutööstusele. Seda kinnitab ka igasuguste Eesti toidutööstuse kohta käivate adekvaatsete arvandmete puudumine eelnõu seletuskirjas.

 

Arvamuse lahutamatuks osaks on ka Eesti Toiduainetööstuse Liidu tellimusel teostatud õiguslik analüüs. Advokaadibüroolt Sorainen paluti vastuseid eelkõige õiguslikele küsimustele, kas planeeritav magustatud jookide maks on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS), ning kas planeeritav magustatud jookide maks on kooskõlas Euroopa Liidu (EL) õigusega. Õiguslik analüüs väiksemate ja suuremate probleemide kohta selles eelnõus on esitatud käesoleva kirja lisas 1.

 

Täiendavalt viidi Eesti Karastusjookide Tootjate Liidu tellimusel läbi sotsioloogiline uuring, et saada tagasisidet Eesti elanike, perede ja majapidamiste hoiakutest ning võimalikust käitumuslikust tarbimiselastsusest maksustatavate toodete hüppeliselt kasvavate hindade suhtes. Eesti elanike tagasiside on ühemõtteliselt väga kriitiline. Küsitlustöö viis läbi uuringufirma Kantar Emor perioodil 14.03–21.03.2024. Uuringu kokkuvõtet tutvustatakse koostöös Kantariga, ent selle põhilised järeldused on lihtsad: 2/3 esindusliku valimiga uuringus osalenuist on maksu vastu, sarnane suurusjärk inimesi on ka magusainetega magustatud ent suhkruvabade jookide maksustamise vastu ning ligi 30% vastanuist peab võimalikuks, et hakkab maksustatud jooke endale varuma piirikaubanduse kaudu.

 

Allakirjutanute ühine ettepanek on, et praegusel kujul tuleb eelnõu edasine kiirmenetlus peatada, kuna see ei ole tänaseks enam asjakohane. Eelmisest menetlusest on möödunud ligi seitse aastat ja tehniline valmisolek maksu hallata tekiks alates 2026. aastast. Mõjude analüüs ja käsitlus toidu- ja joogitööstuse konkurentsivõimest maailmarekordi väärilise maksutaseme rakendamisel puudus siis ja puudub ka täna. Ühtlasi on tegemist Eesti maksusüsteemis uue maksuga, mis peab olema kooskõlas hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lg-a 1 ja 3, mis nõuab väljatöötamiskavatsuse (VTK) väljatöötamist. Seejuures tuleb läbi viia asjakohane ettevõtlust puudutav ja Eesti sotsiaalmajanduslikke asjaolusid arvestav mõjuanalüüs koos õiguslikke valikuid kajastava kontseptsiooniga, kaaludes ka muid meetmeid peale maksu. See kõik on tegemata.

 

Arvamuse põhjendused lühidalt:

 

  1. Magustatud joogi maksul puudub oodatav positiivne mõju rahvatervisele, kuna selle tulemusel ei vähene tarbitavate vabade suhkrute ega kalorite hulk mõjusas koguses. Vaatamata WHO soovitustele ei kinnita ühegi magustatud joogi maksu kohaldava riigi kogemus maksule omistatavat positiivset tervisemõju. Esineb näiteid vastupidisest mõjust ja süvenevast probleemist, mille eelnõu mõjuanalüüs on selektiivselt kõrvale jätnud. WHO ja Sotsiaalministeerium suudavad esitada tõendeid ainult selle kohta, et toote hinna tõustes väheneb selle tarbimine. Seda ei vaidlusta keegi – see on üks majandusteooria alustalasid. See aga ei ole sama, mis mõju inimese vöökohale, salaturule, asendusefektidele, piirikaubandusele, maksutõusude eelsetele ladustamistele ja sellega kaasnevatele teisestele efektidele jne. Asjaolu, et ministeeriumi eelnõus karistatakse toidutootjaid, kes kasutavad suhkru asemel magustamiseks kalorivabu magusaineid näitab, et tegelikult puudub poliitikakujundajal tervisealane huvi või soov toodete reformuleerimisele kaasa aidata.
  2. Magustatud joogi maksul puudub oodatav positiivne mõju eelarvele, kuna majanduslike mõjude analüüs tugineb eelnõu koostajate (vääral) hinnangul, mitte Eesti turuandmetel ja iseärasustel põhineval mudelarvutusel, mis arvestaks viimaste aastate kogemustega, sh suurte aktsiisitõusude sisseviimisel. Valitsuse loodetav maksutulu 25 miljonit eurot ei ole realistlik kalkulatsioonide aluseks võetud hinnaelastsuse -0,9 juures – arvestamata seejuures eelarve kogumaksulaekumist muutvaid muid negatiivseid mõjusid, mis tulenevad maksukohustuslaste vähenevast käibest nii müügi vähenemise tõttu, võimaliku piirikaubanduse taaselustumise tõttu, Taani näitel ka salakaubanduse mõjude tõttu jne. Maksul on ka sügavalt regressiivne mõju, mis tähendab et tervishoiu eesmärki täidetakse eelkõige majanduslikult vähemkindlustatute elukvaliteedi arvelt.
  3. Magustatud joogi maks ei ole proportsionaalne meede – see riivab võrdsuspõhiõigust, omandipõhiõigust ning ettevõtlusvabadust. Kuigi Vabariigi Valitsuse tegevusplaan ning riigieelarve strateegia on olulised poliitikadokumendid, sealhulgas maksualastes küsimustes, ei ole need ülimuslikud PSi ega HÕNTE teatud aluspõhimõtete suhtes. Eelnõu seletuskirjas esineb tõsiseid puudujääke abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse põhjenduste kohta, kuigi on teada alternatiivsed ja potentsiaalselt tõhusamad meetmed.
  4. Maksu tulemusel saab kahjustada üks olulisemaid ja konkurentsivõimelisemaid tööstussektoreid ning seda olukorras, kus majandus on kestvas languses ning ebakindlust lisab geopoliitiline olukord. Näib, et seaduslooja eirab maksukohustuslasel lasuvat üha kasvavast maksu- ja halduskoormust, mis tuleneb kõrgemast käibemaksust, logistikat mõjutavast automaksust, eelseisvast jäätme- ja pakendireformist, kasvavatest kuludest pakenditootmises ning kogu tööstust mõjutanud tööstussisendite kulude kasvus (iseäranis energia) ning kasvavatest tasudest riigile. Ja seda olukorras, kus riik on toidujulgeoleku kontekstis joogi- ja toidutööstusele seatud kõrgendatud ootused.

 

Üldised märkused maksu objekti ja kohaldamisala kohta

 

Senise (uue) protsessi puhul on näha mitmeid puuduseid, mida eelnõu koostajad pole soovinud tahtlikult või tahtmatult lahendada. Näiteks, maksu objekti puudutavate sidusrühmade sisuline kaasamine – või õigemini selle puudumine. Ebapiisava kommunikatsiooni tõttu ei tea näiteks mitmed väiketootjad, et nende tooted lähevad maksu alla – mitte keegi pole nendega ühendust võtnud, uurinud nende tegevuse või tooteportfelli kohta. Riik ei ole eelnõud koostades teinud elementaarseid ettevalmistusi maksustatava turu väljaselgitamisekski. Seejuures ei ole asi ainult kommunikatsioonis, vaid ka eelnõu tekstis endas, sest isegi seletuskiri ei anna vastuseid kerkivatele küsimustele.

 

Kuigi eelnõu viitab lisas nimetatud kombineeritud nomenklatuuri rubriikidele, on näiteks rubriigi ex 2009 juures märge, et sellest kuulub magustatud joogi termini alla vaid osa selles rubriigis klassifitseeritavatest toodetest (vt magustatud joogi maksu lisa). Jääb selgusetuks, kas selle alt jääb välja ainult rubriiki 2009 klassifitseeritavad ilma suhkru- või muu magusainelisandita puu- ja köögiviljamahlad (§ 2 lg 4) või veel midagi. Kombinatsioonis rubriigiga „x 2202“ (sic!) on seetõttu näiteks arusaamatu, kas magustamata vee segamisel ilma suhkru- või muu magusainelisandita puu- ja koogiviljamahlaga saadud jook on üle 5g/100ml naturaalse suhkrusisalduse puhul maksustatud või mitte. Kui on, siis mis põhjusel, sest kumbki kokku segatavatest jookidest ei ole maksu objekt? Viidatud lisa puhul on ka ebaselge, kas rubriigi 2009 ja 2202 kirjeldustes on taotluslikult erisus köögiviljamahladel ja juurviljamahladel. Seletuskiri näiteks juurviljamahlu üldse ei käsitlegi. Kuidas kavatsetakse tegelikult selliste erisuste tegemisel toodete turulelubamise ja õiglase maksustamise üle järelevalvet tegema hakata, kuidas adresseerib valitsus õiguslikke riske alusetu diskrimineerimisega seoses, kuidas tagada aus maksukäitumine – on siinjuures täiesti ebaselge kõigile – sealhulgas maksuhaldurile.

 

Maaeluministeerium on juba varem väga õigesti tähelepanu juhtinud asjaolule, et mitte kõik magusainetena käsitletavad ained ei ole tingimata magustajad, vaid funktsionaalselt üksnes lõhna- ja maitsetugevdajad (vt Maaeluministeeriumi 28.04.2016 kiri nr 1.4-2/3552-1). Tol korral märkusega ei arvestatud ning ka uus eelnõu lähtub samast loetelust, viidates EL määruse (EÜ) nr 1333/2008, toidu lisaainete kohta II lisa B osa 2. tabelile, hõlmates nii taumatiini (E 957), neotaami (E 961) kui erütritooli (E 968). On ilmselge, et siseriikliku seadusega ei tehta EL määrusesse muudatusi, kuid see ei tähenda, et kogu magusainete nimekirja peab selle tõttu maksustatavate magusainete hulka lugema. See mõjutab negatiivselt toidu- ja joogiinnovatsiooni ning pärsib tarbijat tegemast tervislikumaid valikuid. Samuti on ebaselge, kas eelnõu mõistes on mesi käsitletav suhkruna või mitte. Näiteks, kas vähemalt 5g/100ml meega ja ilma magusaineteta magustatud jook on maksustatav või mitte?

 

Väited, et maksustatavates toodetes ei ole midagi peale “tühjade kalorite” ei päde, sest ligi kolmandik maksustatavatest toodetest on näiteks mahla- ja smuutijoogid, samuti vitamiinidega tugevdatud maitseveed, spordijoogid jne. Samuti töötab eelnõu eesmärgile vastu see, et maksustatud oleksid tooted ka siis, kui neis pole üldse (lisatud) suhkrut ja toodete reformuleerimiseks ja tervistamiseks on kasutatud magusaineid – eriti selliseid, mille funktsioon ei ole magustada, vaid lõhna või maitset tugevdada. Seetõttu on selliste ainete hõlmamine maksumeetmega täiesti eesmärgipäratu ja ebaproportsionaalne ning maks oma olemusest absurdselt eesmärkidele (tervise edendamine, suhkru vähendamine) vastutöötav.

 

Tervisealased märkused

 

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (endine Maaeluministeerium) on varasemalt igati põhjendatult viidanud vajalikele riskihindamise uuringutele seoses maksu mõjul suureneva magusainete osakaaluga magustatud jookides. Kuigi printsiibis toetati soovitust algatada konteksti sobiv tarbimis- ja toitumisharjumuste muutumise hinnang, ei peetud seda seaduse jõustumise eelduseks, põhjendades seda seletuskirjas viidatud mitmete uuringutega. Käesolevale kirjale allakirjutanud ei saa selle põhjendusega kindlasti nõustuda, sest lisaks seletuskirjas toodud uuringute selektiivsele refereerimisele on mitmed neist ümber lükatud või kahtluse alla seatud. Näiteks, seletuskirjas viidatakse 5g suhkrusisalduse piirmäära seadmisel WHO soovitustele, et lisatud suhkrutest saadav energia jääks alla 10%, soovituslikult alla 5% päevasest koguenergiast (seletuskiri lk 10). Selliseid piirmäärasid võib pidada omaseks väga spetsiifilisele ketogeenilisele dieedile, mida kasutatakse meditsiinis epilepsia raviks ja dementsuse ennetamiseks.[2] [3] Tänaseks on ka WHO soovituslikud piirmäärad kahtluse alla seatud[4] [5], mis muudab küsitavaks kogu seaduse eesmärgipärasuse.

 

Jääb arusaamatuks, et kuigi seaduse eelnõu ettevalmistajate koosseisu on kuulunud TAI spetsialistid ning läbivalt viidatakse erinevatele TAI uuringutele, jäetakse täielikult mainimata kõige olulisem: Eesti rahvastiku toitumise uuring, sest see on kõige põhjalikum olemas olev andmestik. Nii toonased (2014) kui ka hilisemad uuringu tulemusi tutvustavad ettekanded tõid selgelt esile, et näiteks makrotoitainete tarbimises esineb süsivesikute puhul pigem ala- või normaaltarbimist (vt Joonis 1) ning magusaportsjonite jaotuses on karastusjookide tarbimine keskmiselt 5% (vt Joonis 2), mis läheb ka kokku nii EL kui ka ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) statistikaga.

 

Juba 2017. aasta eelnõu puhul tõi Eesti Karastusjookide Tootjate Liit esile IMF maksupoliitika käsiraamatu[6], mille kohaselt toidu ning mittealkohoolsete jookide kategoorias ei ole üldiselt võimalik saavutada positiivseid tulemusi diskrimineerivate maksudega – erinevalt kategooriatest, kus esinevad negatiivsed välismõjud, kus on tegemist luksuskaupadega, kus maksud on majanduslikult progressiivse iseloomuga või kus on võimalik saavutada efektiivne maksutootlus.[7] Magustatud joogi näol ei esine nähtavasti ühtki neist asjaoludest, mis põhjendaks igakülgselt diskrimineerivat (tooteid, ettevõtjaid, tarbijaid) maksu. Eelnõu jätab tänases kontekstis justkui täielikult arvestamata, et inflatsioon, elukalliduse kasv, hiljutine käibemaksu tõus, ees ootav automaks ja uued plaanitud tasud nii tootjatele kui tarbijatele (nt jäätmereformist ja kliimaseadusest tulenevalt) on kuhjuva mõjuga, mis mõjutab nii konkurentsivõimet kui inimeste toimetulekut. Majanduslikest mõjudest tuleb lähemalt juttu järgmises peatükis. Kogu seaduse eesmärk ja eesmärgipärasus on seetõttu küsitav, sealhulgas maksu funktsioon.

 

                                              Joonis 1. Makrotoitainete tarbimise osakaalud vanuse ja soo lõikes. Allikas: TAI, 2014

 

 

                                                            Joonis 2. Tarbitavate magusaportsjonite jaotus vanuse ja soo lõikes. Allikas: TAI, 2014

 

 

 

RESis on märgitud, et „tüüpiliselt disainitakse magustatud jookide maks eesmärgiga vähendada jookide suhkrusisaldust või vähendada magusate jookide üldist tarbimist läbi selle, et need peale maksu lisandumist muutuvad alternatiivtoodetest kallimaks“ (RES 2024-2027, lk 170). Puudub praktiline või teaduslik tõestus, et nii kitsa rakendusalaga maksul on mingigi tervishoiulane mõju, millele nii Toiduliit kui karastusjookide tootjad on korduvalt viidanud; teiste riikide kogemus viitab seejuures koguni vastupidisele, sest magusaisu rahuldatakse üha enam tegelikult rasvumist põhjustavate suhkru- ja kaloririkaste toodetega.

 

Seletuskirjas on viidatud näiteks Ungarile, kus maksustatakse suhkruga magustatud jooke (s.h. siirupid ja energiajoogid), suhkru sisaldusega kakaod, kondiitritooteid ja suhkru sisaldusega küpsiseid, soolaseid snäkke, maitseaineid ja keediseid (eelnõu seletuskiri lk 30). Kuigi maksud kehtestati juba 2011. aastal mitmele tootegrupile eesmärgiga parandada elanike terviskäitumist ning piirata tarbimise kasvu, siis vaatamata maksustatud toodete tarbimise vähenemisele, pole ungarlaste kehamassi indeks (KMI) vähenenud ja paradoksaalselt on hoopis tarbimine kasvanud. Seletuskiri mainib magustatud joogi maksu kehtestanud Euroopa riikide seas ka Prantsusmaad, kuid jätab nähtavasti taotluslikult mainimata, et maksu mõju tarbimisele (ja seeläbi ka tervisele) on tühine. Saame siinkohal selle lünga täita tõdemusega, et nii Ungari kui Prantsusmaa näitel ei mõjuta karastusjoogi maks KMI-d[1], mistõttu jääb arusaamatuks nende näidete esile toomine ülekaalulisuse ja rasvumise vähendamise eesmärgiga eelnõus. Ka Belgias ja Hollandis, mida samuti nimetatakse vaid maksu kehtestanud Euroopa riikide markeerimiseks, mitte positiivsete tervisemõjude põhjendamiseks, on karastusjookide tarbimine ning kehamassi indeks pöördvõrdelised. Maksu kehtestanud riikide nimistust on mingil põhjusel välja jäetud Kreeka. Nähtavasti põhjusega, sest vaatamata ühele madalamale karastusjookide tarbimisele on sealsete laste ja noorte seas ülekaalulisus ja rasvumine üks kõrgemaid.[2]

 

Maksu ebaefektiivsusest rahvatervise edendamisel annavad tunnistust ka pea kõik ülejäänud näited. Astmelist maksusüsteemi on näitlikustatud Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Portugali varal. Seletuskirjas tuuakse Portugali näidet esile kui edulugu ja parimat praktikat analoogse maksusüsteemi põhjendamiseks ning mainitakse, et maksustamise tulemusel magustanud jookide müük vähenenud 7% ning magustatud jookide tarbimise teel saadava energia kogus on vähenenud 11% (eelnõu seletuskirja lk 8). WHO iga kolme aasta järel korraldatav ülemaailmne ülekaaluliste laste uuringu (COSI) andmetele tuginedes on aga pärast suhkrumaksu kehtestamist 2017. aastal nii ülekaalulisi kui rasvunud 6–8-aastaseid lapsi hoopis rohkem kui maksu kehtestamise eelneval ajal – kukkudes vaatamata ajutisele langusele tagasi 2013. aasta tasemele.[3] Ka lähi- ja analoogriikidest pole häid näiteid tuua. Nii pole näiteks Lätis kehtestatud suhkruga magustatud joogi maksu tulemusel laste rasvumine aastate jooksul üldse vähenenud ning Taanis loobuti 2014. aastal just magustatud joogi maksust, sest sellel puudus mõju rahvatervisele, kusjuures üha kasvav piiri- ja salakaubandus muutis selle riigi jaoks maksude väljavoolu tõttu kahjulikuks (ka Eestil on selles oma kogemus 2018. aastast ning nüüd ähvardab riik seda viga korrata).

 

Kaugemate näidetena on justkui eduloona esile toodud ka Mehhiko. Seletuskirjas märgitakse, et maksustamise tulemusel langes magustatud jookide tarbimine Mehhikos algselt 6% ning esimese maksu aasta lõpuks 14% (lk 7). Lisaks on esile toodud mitmeid teisi selektiivseid näitajaid, toomata esile kõige märgilisema, mis puudutab konkreetselt maksu objekti. Nimelt näitavad tõendid, et maks pole kalorite tarbimist sisuliselt vähendanud. Mehhiko näitele keskendub ka 2016. aastal teadusajakirjas BMJ avaldatud uuring[4]. Kuna tegemist on  ühe kõige põhjalikuma uuringuga magustatud jookide maksu teemal[5], väärib see eraldi esiletoomist. Sellest uuringust ilmneb, et maksu tulemusel vähenes suhkru tarbimine vaid marginaalsed 16 kcal ühe päeva kohta. Samas artiklis rõhutab Londoni King’s College toitumisteadlane, et rasvumise ja ülekaalulisuse ennetamiseks on vaja vähendada pikema aja jooksul päevast tarbimist 300-500 kcal. See tähendab, et magustatud jookide maks on Mehhikos olnud 30 korda väiksema mõjuga kui oleks vaja rahva tervise edendamiseks. Lisaks on Mehhiko puhul seletuskirjas esile toodud, et pärast maksu kehtestamist langes hambakaariese esinemine (lk 8). Samas leidub aga uuringuid, mis viitavad WHO soovituslike vabade suhkrute koguste ning hambakaariese vahelistele nõrkadele seostele[6].

 

Kui spekuleerida mõttega, et eelpool toodud näidete maksu ebaefektiivsuse taga võiks peituda liiga madal maksumäär, siis ka selle kohta on teostatud uuringuid. Näiteks Fletcher et al.[7] on uurinud väga kõrge maksumääraga USA osariike. Analüüsi tulemused tõestasid, et isegi praegu plaanitavast kõrgema maksumääraga ei suudeta saavutada rahva tervise paranemist.

 

Seega, kui eelnõu fiskaalse eesmärgi puhul saab tõestada, et tegelik laekumine võib plaanitule oluliselt alla jääda ja maksu muud majanduslikud mõjud kaaluvad üles vähesegi laekumise kasu eelarvele, siis tervishoiu eesmärki ei saavutata ühelgi juhul. Kui eeldada, et ainsa riigina maailmas saavutaks Eesti planeeritud maksuga tervisealast edu ning suurema suhkrusisaldusega jookide tarbimine väheneks ilma asendusefektideta muudes suhkrusisaldusega toodete kategooriates, siis võiks arvutuslikult tuletada, et maksu mõjul väheneks karastusjookide jt alkoholivabade magustatud jookide arvelt suhkrutarbimine kõigest 3,5%. See on 3,5% sellest osast, mida karastusjoogid Eesti elanike päevasest kogukaloraažist annavad (5%) –  nii on selle valitsuse ülidiskrimineeriva maksu efekt suhkrutarbimisele isegi selliste ebareaalsete eelduste korral suurusjärgus -0,175%.

 

Majanduslikud märkused

 

Eesti on elatustasemelt 87% EL keskmisest, kuid toiduainete hinnad on meil juba 108% EL keskmisest. Ei pea olema majandusteadlane mõistmaks, et Eestis on kallis elada ja süüa; iseäranis vähekindlustatud pered on pidanud viimaste aastate galopeeriva hinnatõusu tõttu kannatama. Koos toidutööstuse konkurentsivõime surve alla sattumisega on hiljutiste maksutõusudega läinud kallimaks ka nende toidukorv (vt Joonis 3). Olemuslikult regressiivne maks süvendab seda probleemi veelgi.

 

 

                                                    

                                                                Joonis 3. Tarbijahinnaindeksi muutus 2018-2023. Allikas: Statistikaamet

 

 

WHO ettepanekud tõsta karastusjookide, mahlajookide, piimatoodete ja kes-teab-mis-kaupade hindu veel 20%, et saavutada oletatavaid tervisemõjusid, on utoopiline ega arvesta kohalikke sotsiaalmajanduslikke olusid. Eestis, kus majandus on kahanenud 8 kvartalit järjest ja meie inimesed ning ettevõtted elavad ja töötavad agressorriigi vahetus läheduses, on isegi magustatud joogi maksustamine ebavajaliku majandusliku lisasurve avaldamine nii tarbimis- kui ettevõtluskeskkonnale. Meie ühine eesmärk peaks järgmised aastakümned olema omamaise toidu- ja joogitööstuse olemasolu tagamine ja tugevdamine, seda nii isevarustatuse kui ka töökohtade säilitamise nimel. Kokkuvõttes majandusjulgeoleku tagamisel.

 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on ministri eestvedamisel sihiks võtnud majanduse elavdamise kava, missiooniga oma igapäevategevustega luua Eestis konkurentsivõimelist ettevõtluskeskkonda ja majanduspoliitikat, kus on viljakas pinnas globaalselt konkurentsivõimeliste ettevõtete sünniks ja kasvuks ning kus ettevõtted tahavad olla, kasvada ja eksportida, maailma vallutada.[1] Seda visiooni iseloomustavad (1) tugev ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ettevõtluskeskkond, (2) uuendusmeelne ja teadmistepõhine majandus ning (3) vastutustundlik majandus. Käesoleva arvamuse esitajad tõdevad kahetsusega, et plaanitav maks õõnestab kõiki neid iseloomuomadusi: see nõrgestab maailmatasemel Eesti toidu- ja joogitööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet, pärsib uuendusmeelsust ja ignoreerib teadmistepõhisust ning karistab maksuga vastutustundlikke ettevõtjaid.

 

Majandusplaan tõdeb, et ebavajalikule bürokraatiale pole ruumi. Raske on sellega mitte nõustuda. Eesti on läbi aegade bürokraatia vähendamise eest seisnud. Plaanitav maks ebaproportsionaalse meetmega kaasa ebavajaliku bürokraatia – mitte ainult ettevõtjatele, vaid ka riigile, mille hinnasildiks maksu haldamise eeltingimuste loomiseks on MTA hinnanud 4,9 miljonit eurot (vt seletuskirja ptk 7.2.). See on krediit, mis tuleb oodatavast maksutulust esimesel maksuaastal maha arvata. Halduskoormuse kasvu osas tõdevad eelnõu koostajad külmalt ja kahetsuseta, et ettevõtluskeskkonda mõjutab mõningane halduskoormuse kasv, mis kaasneb maksu arvestamise ja deklareerimisega. Uue maksu kehtestamisega on halduskoormuse kasv siiski vältimatu (vt ptk 6.3.1.). Samas ei arvestata näiteks võimalusega, et maks ise võib ja saab olla välditav, sest leidub ka tõhusamaid meetmeid seletuskirjas viidatud probleemide lahendamiseks – alates reformuleerimisest (mille osas on ju tööstus ning riik väga tulemuslikku koostööd teinud) kuni tõendipõhiste sekkumisteni esmatasandi tervishoius koostöös dietoloogide ja toitumisspetsialistidega.  Praegust eelnõu arvestades kuhjub lisaks maksukoormusele ka joogitööstust mõjutav halduskoormus, sest paralleelselt on käimas ka jäätmereform ning kliimaseaduse koostamine, rääkimata jõustumise ja kohaldamise ootel olevatest EL õigusaktidest.

 

Kolmandaks, kõnealust maksu ei saa kuidagi pidada stabiilse ja konkurentsivõimelise maksukeskkonna sümboliks, see on isegi programmeeritud ajas muutuma, sest see sõltub väga paljudest muutujatest. Samuti on see risti vastupidine põhimõttele, et majanduslanguse tingimustes tuleks vältida maksukoormuse tõusu. See võib ilma liialdamata kujuneda viimaseks õlekõrreks, mis murrab hästi toimiva ja konkurentsivõimelise joogitööstuse selgroo. See toob kaasa väga keeruka, spetsiifiliselt sihitud ning detailsete maksuastmetega süsteemi, mida tuleb käitada ja ka regulaarselt kontrollida. See on ühtviisi keerukas nii maksumaksjale kui ka -kogujale. Seejuures on tõsiselt kaheldav eelnõu koostaja maksulaekumise prognoos.

 

Arvamusele allakirjutanud on veendunud, et RESi märgitud maksust oodatav laekumine 25 miljonit eurot on ebarealistlik. Tõsi, RESi kontekstis oli see indikatiivne ootus, mis tugines 2017. aasta eelnõu maksumäärade ja toonase konjunktuuri põhjal tehtud lihtsatel arvutustel. Seletuskirja peatükis 7.1, mis käsitleb mõju riigieelarvele, on eelnõu koostajate hinnangul (mitte Eesti turuandmeid ja siinseid asjaolusid arvestava maksumudeli arvutuse tulemusena) käitumuslik tarbimiselastsus hinna suhtes -0,9. Sellisel juhul jääb arusaamatuks, millisele arvutuskäigule tuginedes on eelnõu koostajad jõudnud RESis märgitud summani. Isegi nii jäiga hinnaelastsuse juures, nagu on -0,55, oleks oodatav maksulaekumine Eesti joogitootjate turumahtusid ja läbimüüki arvestades ca 22 miljonit eurot. Seejuures väheneks suhkrutarbimine kõigest 3–4%, mis karastusjoogi osakaalu magusaportsjonite jaotuses arvestades on kaduvväike hulk (vt ülal Joonis 2). WHO enda andmetel jääb magustaud jookide keskmine hinnaelastsus vahemikku -0,9 kuni -1,3. Isegi -0,8 hinnaelastsuse koefitsiendi juures oleks oodatav arvutuslik maksulaekumine juba 20 miljonit. Olgu öeldud, et need hinnaelastsuste põhised arvutused ei arvesta sellega, et Eestis on tarbijate ostuvõime kvartalite kaupa suhteliselt vähenenud (elukalliduse tõusu tõttu); ei arvesta asendusefektidega (tarbitava kauba asendamine mittemaksustatud kaubaga); ei arvesta piirikaubanduse kogemusega või Eestis seni valdavalt tubaka- ja alkoholitoodete vallast tuttava salakauba probleemiga (Taani juhtum, kus samuti vabalt ületatava maismaapiiri läbi Saksamaaga vallandus Euroopast „salalimonaadi“ maaletung).

 

Kui aga arvesse võtta tarbijatel lasuvat inflatsiooni, kuhjuvat maksukoormust ning lähiajal eriti joogitootjatele kohalduvaid täiendavaid koormisi (st pakendi- ja jäätmetasud ning kasvava kulu edasikandmine toote hinna läbi tarbijani), on meie hinnangul realistlik hinnaelastsuse määr koguni -1,59, mis WHO enda käsitluses on teatud juhtudel ’baas-stsenaarium’ (-1,37 kuni -1,59). Inflatsiooni osas väärib märkimist, et 2022. aastal oli Eestis EL kõrgeim inflatsioonimäär.[2]

 

                                                                               

                                                                                           Tabel 1. Aastane keskmine inflatsioonimäär, 2017-2022
                                                                          (järjestatud kõrgeimast madalamaks 2022. aasta inflatsiooni põhjal). Allikas: Eurostat

 

 

Sellise hinnaelastsuse juures on käibemaksu kumulatiivset mõju arvestades puhtalt maksu objektilt saadav empiirikal põhinev arvutuslik maksutulu kõigest 15 miljonit eurot. Seejuures pole arvesse võetud maksu administreerimisega seotud kulusid (sealhulgas puuduva maksuarvestuse süsteemi arendamine ning haldamise püsikulud). Kui siit eelpool mainitud MTA hinnangulised kulud maha arvata, langeb magustatud joogi maksu (neto) ootus 10 miljoni peale. Ja seda arvestamata veel hinnaelastsusest mõjutatud müügimahtude vähenemist ning seeläbi joogitootjate käibe langemist, mida maksuga eksperimenteerinud riikide näitel hinnatakse vahemikku 20–30%. Isegi kui müügimahtude vähenemine jääb 15–20% vahele, on ainuüksi Eesti Karastusjookide Tootjate liidu liikmete lõikes reaalne käibemaksu laekumise vähenemine 5–7 miljonit eurot. Aga nemad moodustavad ainult osa maksustavaid tooteid turule lubavatest ettevõtjatest, kellele lisanduvad mitmed tuntud mahla- ja smuutijookide, limonaadide, spordijookide ja maitsevee tootjad ja importijad.

 

Arusaamatuks jääb, miks on valitsus eelnõu koostamisel unustanud piirikaubanduse teema, kuigi meie käeulatuses on kogemusi nii Eestist, Lätist, Soomest kui ka Taanist (Taani tootjate liidu juhi hoiatav kokkuvõte on avaldatud ka Eesti meedias[1]. Isegi WHO, kes on ennaktempos andnud oma õnnistuse plaanitavale maksule, on esile toonud võimalikku piiri- ja varimajanduse riski.[2] Tarbijad oleksid kindlasti „tänulikud“ kui lapsehoidja rolli astunud riik reguleeriks seaduses ka seda kui palju limonaadi on lubatud Valka Maximast kaasa osta.

 

Arusaadavalt ei lähe keegi paari limonaadi pärast Tallinnast Lätti poodi, kuid suurte koguste puhul on see siiski mõeldav ja uue ’magnetkauba’ lisamine piirikaubanduse tootevalikusse kasvatab selle äärmiselt destruktiivse fenomeni mõju taastumist. Ka piirialadel elava elanikkonna jaoks muutub igapäevane ostlemine naaberriigis atraktiivsemaks, sest näiteks Läti ja Eesti maksumäärade vahe on mäekõrgune (nt 0,074 eur/liiter vs. 0,45 eur/liiter). Isegi Soomes kehtestatud maksumäärad on madalamad kui Eestis. Plaanitud maksumäärad on ilma igasuguse põhjenduseta nii Euroopa kui maailma kõrgemaid.

 

On siiski raskesti usutav, et need asjaolud ei too endaga kaasa 2018. aastat meenutavat osturännet. Seda kinnitavad ka Kantar Emori läbi viidud uuringu tulemused, kuivõrd koguni pooled vastanutest on valmis seda kaaluma (vt Joonis 4). Samuti ei tohi alahinnata piirikauplejate enda suutlikkust seda esile kutsuda ja võimendada, sarnaselt möödunud korraga. Seejuures on selge, et see ei piirdu sellisel juhul ainult karastusjookide, vaid ka teiste toodete (ja teenuste) kaasaostuga, mis väljendub täiendavas käibemaksu vähenemises. Tõenäoliselt veel suurema negatiivse sotsiaalmajandusliku mõjuga on kohalike jaekaupluste nõrgenemine ning potentsiaalse varimajanduse teke. Võimalikule salakaubanduse riskile pole sõnagagi seletuskirjas viidatud. Taanis mõjutas valitsuse otsust loobuda karastusjookide maksust piirikaubanduse kõrval ka varimajanduse teke – Euroopas liigub ka täna miljonites liitrites vahetatud etikettidega, või maksumärkideta tooteid, mida püütakse kõrge maksuga riikides turule lasta.