Pakendi nähtamatu roll toiduohutuses

Foto: Jake Farra

Poeriiulil paistab pakend tihti lihtsa plasti või papina, mille eesmärk on püüda tähelepanu ja teha tarbimine mugavaks. Tegelikult on pakend palju enamat kui lihtsalt ümbris. Toidupakend on oluline riskijuhtimise tööriist toidu- ja joogitööstuses, mille ülesanne ei ole üksnes kaitsta toodet transpordi käigus, vaid tagada selle ohutus, säilivus, maitse ja välimus kuni hetkeni, mil tarbija toote kodus pakendi avab.

Miks aga on pakendiliike nii palju? Ringmajanduse aruteludes räägitakse palju monomaterjalist – pakendist, mis koosneb ühest materjalist, näiteks ühest plastiliigist (PET või PP). Sellist pakendit on kõige lihtsam sorteerida ja ümber töödelda.

Toidumaailm on aga mitmekesisem. Sõltuvalt sellest, millise toiduainega on tegu, võib pakendiks olla plast, klaas, metall, kartong või erinevad kilematerjalid. Klaas on keemiliselt stabiilne ja pakub head kaitsebarjääri, kuid see on raske ja purunev ning selle transpordiga kaasnev kütusekulu suurendab toodete keskkonnajalajälge. Korduvkasutatavate klaaspakendite pesemine nõuab ka palju vett ja kemikaale.

Metall kaitseb hästi valguse ja hapniku eest, kuid vajab sisemist katet, et vältida reaktsioone toiduga. Kartong on kerge ja hästi ringlussevõetav, kuid vedelike puhul vajab täiendavat niiskus- ja hapnikubarjääri. Seetõttu kasutatakse sageli komposiitmaterjale – mitmekihilisi lahendusi, kus plast, alumiinium ja kartong on ühendatud üheks tervikuks. Igal kihil on oma roll: üks kaitseb valguse eest, teine hoiab

hapniku eemal, kolmas annab tugevuse või lekke-kindluse. Selliseid lahendusi kasutatakse näiteks joogipakendites ning juustu ja liha barjäärikiles.

Mitmekihilised pakendid pikendavad säilivusaega ja aitavad seetõttu vähendada säilitusainete kasutamise vajadust. Samas on neid keerulisem ringlusse võtta, sest kihid tuleb enne ümbertöötlemist eraldada. Küsimus ei ole seega ainult selles, kas pakend on „plastikust“ või „mitteplastikust“, vaid millist kaitset konkreetne toode vajab.

Juustu ümber pole lihtsalt kile, vaid tehnoloogiline lahendus, mille ülesanne on säilitada toote maitse ja struktuur. Foto: Jake Farra

Hea pakend vähendab säilitusainete kasutamise vajadust

Võtame näiteks juustu. Selles sisalduv rasv reageerib hapnikuga ning ilma piisava kaitsebarjäärita hakkab toode rääsuma – maitse muutub kibedaks, tekstuur võib kuivada ja kvaliteet langeb. Niiskuse tasakaalu muutus võib mõjutada ka konsistentsi, mistõttu kasutatakse mitmekihilisi barjäärikilesid, mis piiravad hapniku ja niiskuse liikumist.  Tegemist ei ole lihtsalt „kilega“, vaid tehnoloogilise lahendusega, mille ülesanne on säilitada toote maitse ja struktuur kogu säilivusaja jooksul.

Magusate piimatoodete, nagu jogurtite ja dessertide puhul on esmatähtis see, et tops kaitseks toodet valguse ja hapniku eest, taluks temperatuurikõikumisi ning oleks piisavalt tugev mehhaanilise surve suhtes – näiteks transportimisel või ladustamisel. Kui tops deformeerub või kaane tihendus ei ole piisav, võib see mõjutada toote säilivust.

Ka lihatoodete puhul peab pakend takistama toote mikrobioloogilist riknemist. Hapnik soodustab nii mikroorganismide kasvu kui ka oksüdatsiooniprotsesse, mis mõjutavad otseselt toote kvaliteeti. See võib väljenduda värvuse muutuses, maitse halvenemises või rääsumises. Seetõttu kasutatakse osa toodete puhul modifitseeritud atmosfääri pakendamist (MAP), kus pakendisse lisatakse spetsiaalne toidule ohutu gaasisegu, mis aeglustab riknemist. Sellisel juhul peab pakend olema väga hea gaasibarjääriga ja täielikult hermeetiline.

Lisaks hapnikule peab pakend kaitsma toodet niiskuskao eest, takistama rasva imbumist pakendimaterjali ning vähendama valguse mõju. Arvestada tuleb ka temperatuuri kõikumistega kogu tarneahela jooksul tootmisest jaekaubanduseni. Pakend peab olema mehhaaniliselt vastupidav, vältima lekkeid ning säilitama hermeetilisuse ka logistika- ja poetingimustes. Isegi väikesed mikrolekked võivad tähendada lühemat säilivusaega või otsest toiduohutusriski.

Sageli arvatakse, et pakendi puhul on määrav kile paksus. Tegelikult on olulisemad materjali omadused – kui hästi see takistab hapniku ja niiskuse liikumist ning kui tugev see on. Need omadused saavutatakse enamasti mitmekihiliste lahendustega, kus erinevad kihid täidavad eri ülesandeid. Kui kasutada madalama barjääriga või ebapiisavalt tugevat materjali, võib säilivusaeg lüheneda, toote värvus ja maitse muutuda ning mikrobioloogiline risk suureneda.

Pakendilahendusi ei valita juhuslikult. Enne uue materjali kasutuselevõttu hinnatakse selle barjäärinäitajaid ja tugevust, testitakse sobivust pakendiliinidel ning tehakse säilivuskatsed reaalsetes tingimustes.

Joogitootjate jaoks on oluline valguse blokeerimine kogu spektris, sealhulgas UV-kiirgus, mis võib mõjutada maitseomadusi. Sama kriitiline on hapnikubarjäär: isegi väike leke võib lühendada säilivusaega või muuta joogi maitset ja aroomi. Lisaks tuleb arvestada füüsiliste riskidega – klaaspudelid peavad taluma rõhku, lööke ja temperatuuri muutusi. Seetõttu kontrollitakse neid tootmises eraldi mikrokahjustuste ja võimalike defektide suhtes.

Innovatsioon pakendimaailmas

Viimastel aastatel on toidutööstused teinud suuri investeeringuid, et vähendada plastikasutust ja muuta pakendeid kergemaks. Näiteks joogitööstuse viimase aja suuremad pakendimuudatused on kinnituvate korkide kasutuselevõtt, plastkõrte asendamine papist lahendustega ning ringlussevõetud plasti (rPET) kasutamine, mis kõik vähendavad materjalikulu. 

Täielik loobumine plastikust ei ole paljude tootekategooriate puhul tänaste tehnoloogiate juures realistlik. Ka plastiku õhendamine võib vähendada pakendi barjäärivõimet, mis omakorda lühendab säilivusaega ja suurendab toiduraiskamise riski.

Uute lahenduste kasutuselevõtt on pikk protsess: enne otsuseid tehakse arenduskatseid, kontrollitakse vastavust toote- ja pakendispetsifikatsioonidele ning hinnatakse mõju säilivusele ja ohutusele.

Biopõhised pakendid lisavad siia veel ühe mõõtme. Turule on jõudnud lahendusi, kus osa plastist on asendatud taimset päritolu toorainega või kasutatakse biopõhiseid kartongikomponente. Nende pakendite hind on sageli kõrgem ning barjääriomadused ei ole kõigi toodete puhul veel samaväärsed tavapäraste lahendustega. Seetõttu kasutatakse biopakendeid praegu pigem valitud tootesarjades või eksporditurgudel, kus tarbija on valmis kõrgemat hinda maksma.

Mitte ainult materjalivalik

Pakendi kestlikkus ei sõltu samas ainult materjalist, vaid ka kogumissüsteemist. Eestis kogutakse pandisüsteemi abil tagasi 88% plastjoogipudeleid – sellega oleme Euroopa tipus. Paljud teised pakendid sõltuvad aga tarbija teadlikust sorteerimisest.

Pakend ei ole pelgalt toote ümbris, vaid osa terviksüsteemist, mis peab sobituma retsepti, tootmise ja logistikaga. Toote elutsükli analüüsid näitavad, et paljude toodete puhul moodustab pakend kogu keskkonnakoormusest suhteliselt väikese osa. Otsuseid tuleb teha tervikpilti arvestades: tagada toiduohutus ja säilivus ning hoida keskkonnamõju ja hind kontrolli all. Seetõttu ei saa pakendivalikut taandada vaid materjalile või ringlussevõetavusele, sest ennekõike peab see kaitsma toitu.

Artikkel valmis Maaelu Teadmuskeskuse tellimusel. Kõik autoriõigused on kaitstud. Väljaandmist toetas Eesti põllumajanduse teadmussiirde- ja innovatsioonisüsteem (AKIS) ning Euroopa Liit.