Sissejuhatus
Statistikaameti andmetel tegutseb Eestis üle 500 toidutööstusettevõtet ning need annavad 10% Eesti töötleva tööstuse ekspordist, moodustades kokku pea 0,6 miljardit eurot. Sektori müügitulu kokku oli 2014. aastal 1,8 miljardit eurot. Toiduainetetööstuses töötab ligi 15 000 eestimaalast. Toiduainete tootmise ja kaubandusega on seotud Eesti börsiettevõtted, jaekaubandus, väike- ja mahetootjateni välja. Sotsiaalministeeriumi toidu ja liikumise roheline raamat puudutab otseselt arvestatavat osa Eesti majandusest ning soovime, et meie seisukohad leiaksid ärakuulamist ja arvestamist.
Roheline raamat peaks oma ideaalvormis olema konsultatiivdokument, mis peegeldab antud valdkonna ekspertide vahelist diskussiooni ja sellest koorunud ideid nüansirohkelt ja tõendipõhiselt. See ei ole seaduseelnõu ega valitsuse otsus, vaid “menüü” erinevatest mõtetest ja suundadest. Ometi tuleks ka siin, lähtudes varasematest kokkulepetest, selgelt eristada poliitikameetmeid, mis said töögrupi konsensusliku toetuse ning meetmeid, mis töögrupi sellist toetust ei pälvinud. Tänases rohelises raamatus on osa väga kulukatest ja koormavatest meetmetest sellised, mis on raamatusse kirjutatud sisse vaatamata töögrupi vastuseisule või töögrupis esitatud vastuargumentidele. Sellisena ei täita roheline raamat oma eesmärki ja esindab ainult konkreetsete ideoloogiliselt meelestatud inimeste käsitlust ja ideid ning mitte kogu valdkonna konsensuslikku visiooni toidu ja liikumise poliitika järgmisesest kümnendist.
Üldised kommentaarid
1.1 Ülekaalust ja rasvumisest
Sotsiaalministeeriumi Toidu ja liikumise roheline raamat on oma lähteandmeid tõlgendades alarmistlik ja maailmalõpuline. Inimeste pikkus ja kaal on tõusnud alates 18. sajandist – sissetulekute, hariduse ja elutingimuste paranemise tõttu. Kuni siiani on see aset leidnud ka inimeste eluea pikenemisega samaaegselt. Kindlasti ei ole teaduslikult põhjendatud kogu ülekaaluliste osakaalu kandmise ühiskondlikuks netokuluks. Rohelises raamatus seda ka otse ei väideta ega põhjendata, küll aga põhjendatakse drastilisi meetmeid – tervikuna taas kõige radikaalsem toiduvastane poliitika Euroopa Liidus – ülekaaluliste osakaaluga koguelanikkonnast. Kui me aga räägime selgest ühiskondlikust netokulust ja individuaalsetest tervisehädadest, siis me peaksime rääkima konkreetselt rasvumisest – kelle osakaal koguelanikkonnast on siiski kolm korda väiksem. OECD 2014 tervishoiuraport ütleb, et Eestis on rasvunuid 19% elanikkonnast, mis on OECD keskmise juures (18,4%). Me ei toeta valikulise statistikaga Eesti elanikkonna hirmutamist. Jah, rasvumine on reaalne probleem, mis väärib poliitikaplaneerijate tähelepanu, aga see ei ole sama, mis ülekaalulisus.
1.2 Rasvumine ei ole üleriigiline epideemia
Rasvumine on probleem, mis jälitab selgeid ja konkreetseid inimesi – majanduslikult vähekindlustatud ja vähemharitud inimesi ning nende lapsi[1]. Iseäranis haavatavad on nendes sotsiaalsetes gruppides tüdrukud ja naised. Poliitikad ja meetmed, mis seavad eesmärgiks võidelda rasvumisega, peaksid olema sihistatud ja arvestama konkreetsete sihtrühmade eripärade, võimaluste ja vajadustega, mitte ühtviisi lauaga serviti lajatama kogu Eesti elanikkonnale ja toidutootjatele. Kui haritud, keskmise sissetulekuga inimesed ja nende lapsed ei ole rasvunud, sest neil on piisav haridus ja toitumisalane teave tegemaks informeeritud valikuid, mis arvestavad nende tervise ja heaoluga ja vähemkindlustatud ja vähemharitud tarbijatel ei ole, siis on ka selge, milles on probleem. Teadmine, et kõige haavatavamad on vähekindlustatud pered, on samuti mitmetähenduslik. OECD uuringutes kasutatud statistika näitas, 2008-09 finantskriisis vahetasid just vähemkindlustatud pered oma tarbitavaid kaloreid välja odavamate kalorite vastu, ning samas need grupid vähendasid oluliselt värskete puu- ja köögiviljade tarbimist. Konkreetselt, 2008-2009 vähendasid Suurbritannia majapidamised oma reaalseid toidukulutusi 8,5%, kui keskmine “kaloritihedus” ostetud toidukaupades kasvas 4,8% võrra. Selle tulemusena kasvas ostetud toidukaupade vahendusel rasva tarbimine 0,08g, suhkru tarbiminie 0,11g ja proteiini tarbimine 0,11g iga 100g toidu kohta. Maailmapanga Working Paper no 6583 sedastab sama teadmist Aasia riikide kogemuse kohta – kui toit muutub tarbija jaoks absoluutselt või suhteliselt kõrgema hinna tõttu (võrreldes tema sissetulekutega) kallimaks, siis ei hakka ta mitte tervislikumalt sööma, vaid vahetab oma kalorid odavamate vastu.
Sama on näha ka Euroopa Komisjoni uuringust toidumaksude mõju kohta – kui konkreetne maks tõstab ühe toiduaine hinda, siis vähekindlustatud pered, kes on rasvumise riskirühmaks, vahetavad selle kõrgemalt maksustatud kalori veel odavama asenduskalori vastu, mille puhul on peaaegu et garanteeritud, et rahvatervise alast soovitud efekti ei teki.
1.3 Miks on inimesed rasvunud?
Toidu ja liikumise roheline raamat jätab oma praeguses sõnastuses ühemõõtmelise pildi, mille põhjuseks on valikuliselt rahvusvahelistest uuringutest kopeeritud laused. Ülemaailmses teaduskirjanduses on rasvumise funktsionaalsete põhjustjate osas tegelikult olemas arvestatav hulk konsensust – rasvunud inimeste osakaalu kasv tuleneb hulga põhjuste koosmõjust: toidu ja kalorite odavnemine, toidu kättesaadavus (mis on samas avalikud hüved – kaasaegses ühiskonnas ei tohiks keegi kannatada nälga oma majanduslike võimaluste vähesuse tõttu ning seda on ka toiduainetööstuse ja põllumajanduse efektiivsuse kasvule toetudes õnnestunud saavutada!), põllumajandustoetused, liiga suur valmistoidu osakaal menüüs, dramaatiliselt vähenenud füüsiline aktiivsus. Naiste suurem osakaal tööjõus, kõrgem sotsiaalne stress ja tööhõive ebastabiilsus, pikemad tööpäevad, arenenud ühistransport (taas avalik hüve, mis ju kokkuvõttes on positiivne) – kõik need tegurid on mõjutanud meie elustiili, mis panustavad rasvumisse. Rohelisse raamatusse on aga uuringutest, mis ilmselt kõiki neid tegureid möönavad, kopeeritud ainult toitu puudutavad laused, mis jätavad rahvatervisest kaugele jäävale lugejale mulje, nagu põhjustaks rasvumist toit või kalorid, mitte aga kogu elustiili muutumine.
Eesti Geenivaramu vanemteadur Reedik Mägi on väitnud (10. märtsi Postimehes 2015), et kehamassiindeksi varieeruvsest lausa poole määravad geenid. Ülejäänud poole määrab tema sõnutsi keskkond – söömisharjumused, füüsiline koormus ja muu säärane. “Reeglina saab paksuks minna see, kes sööb rohkem kui kulutab.”
Pool rohelisest raamatust jäänud on tegelikult kirjutamata:
1.4 Rohelise raamatu Liikumise osa on puudulik
Kuivõrd rasvumine on teaduslikule kirjandusele tuginedes multi-põhjuseline, siis on ka enamus tõendatult kulu-efektiivsetest rasvumist ennetavatest poliitikat mitmekülgsed. Kuivõrd rasvumine on elustiili probleem, mitte toiduprobleem, siis on edukad interventsioonipoliitikad samuti inimese elustiili muutvad. On täiesti ebareaalne arvata, et tänapäeva valitsuste käeulatuses olevad toidupoliitika meetmed muudavad inimeste elustiili eriti olukorras, kus suurem osa poliitikatest aitab ja toetab tööstusi efektiivsemaks ja toiduhinda odavamaks muuta.
Toidu ja liikumise rohelise raaamatu praegusest kavandist puuduvad maailmas tõendust leidnud efektiivsete liikumisalaste preventsioonide meetmed. Kogu see töö on praktikas veel tegemata olukorras, kus dieedi muudatustega on peaaegu et nullilähedane üldse mingit tulemust saavutada, kui ei saavutada olulist muudatust inimeste liikumises.
OECD on koostöös WHOga[2]viinud läbi mudelipõhise hindamise erinevatele rasvumise ennetamisele suunatud poliitikatele (interventsioonidele inimese käitumise ja elustiili mõjutamiseks) ning on üldiselt leidnud, et kõige efektiivsemad interventsioonid asuvad üldse väljaspool rahvatervise poliitikat – selleks on esmatasandi tervishoiu intensiivselt nõustav roll. See hindamine põhines WHO-CHOICE (CHOosing Interventions that are Cost-Effective) metoodikal. Samas on selge ja oleme nõus, et tervishoiukorraldusel võib olla tervikuna suur mõju rasvumisele ja sellega seotud krooniliste haiguste vältimisele – kui fookus seatakse spetsiifilistele sihtrühmadele, kes on suure riski kandjad. Muidugi on selge, et esmatasandi tervishoiu rakendamine rahvatervise prioriteetsete eesmärkide teenistusse on kümneid kordi keerulisem samm, kui kehtestada uus diskrimineeriv maks või keelata ära turundus.
Teaduskirjandusest on hästi teada, laste ja noorte liikumine või selle puudumine on hästi teada seoses hilisemate krooniliste haiguste ja probleemidega nagu rasvumine. Rohelises raamatus pole aga liikumise reaalsele stimuleerimisele reaalsete poliitika meetmete ja interventsioonidega tähelepanu pööratud. Küll aga on liikumist vähendavaid meetmeid läbi turunduspiirangute (Eesti suurimad noorte liikumisüritused on spondeeritud Eesti toidutootjate poolt) rohelisse raamatusse kirjutatud.
Ka roheline raamat ise veenab lugejat, et Eestis on liikumisega suur probleem. Tõepoolest, 60% eurooplastest tegelevad spordiga väga harva või üldse mitte[3]. WHO on ise leidnud, et passiivne eluviis on neljas suurim riskifaktor enneaegse surma ja haiguste levikuks arenenud riikides üle maailma, põhjustades ainuüksi Euroopa regioonis 1 miljon surma aastas.[4]. Ometigi on see valdkond jäänud rohelises raamatus sisulise tähelepanuta ning fookuses on ainult ärasöödavad kalorid, kus nende mõjutamiseks väljapakutud meetmed on ebaefektiivsed või liiga kulukad ülejäänud ühiskonnale, ning fookusest välja on jäänud reaalselt tõendipõhiselt tunnustust leidnud poliitilised preventsioonimeetmed kulutatavate kalorite tõstmiseks.
1.5 Taas puudu reaalne mõjude analüüs
Me kahtleme toidutootjatena, kas Eesti otsustajad suudavad nende ette panduna praeguse rohelise raamatu abil teha informeeritud otsuseid, millised meetmeid on head või halvad, ehk kuluefektiivsed või raiskavad.
Edukad poliitikameetmed ja käitumist muutvad interventsioonid võiksid inimeste elueale lisada kumulatiivselt kogu ühiskonda silmas pidades palju, palju aastaid ja vähendada tervishoiukulusid. Rahvatervisepoliitika mõju ja kulude analüüs nõuab aga külma närvi ja numbeid. Paljude poliitikameetmetega kaasnevad kulud (ka erasektori, nii tootjate kui tarbijate kantud kulud on ühiskonna koguarvestuses kulud) ületavad kordades loodetud vähenemist rahvatervise kuludes.
1.6 Roheline raamat toetub mitte EL poliitikatele, vaid eksklusiivselt WHO-le
Eesti toidutootjate arvates on tähelepanuväärne, et Sotsiaalministeerium viitab meeleldi WHO soovitustele selmet viidata EL tasemel läbiräägitud või aktsepteeritud poliitikatele. Euroopa Liidu tasemel on Euroopa Komisjon ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis kokkulepitud niinimetatud “Valitud toiduainete rahvuslike algatuste raamistik”. Selles on seatud sihttasemed nii soola kui küllastunud rasvade vähendamiseks ning just praegu arutatakse seal kalorite ja/või suhkrute jaoks sihttasemete seadmist. Seda rakendadatakse ju just EL liikmesriikide tasamele (vabatahtlikul alusel).
Samuti vaatab Sotsiaalministeeriumi roheline raamat oma radikaalses entusiasmis mööda sellest, et näiteks toiduainete märgistusskeemide osas on just jõustunud uus EL määrus (1169/2011). Valdav enamus selle määruse nõuetest jõustus 13. detsembril 2014 ning osa toiteväärtusega seatud teabe esitamise nõuetest jõustub 13. detsembril 2016. See määrus, mis on otsekohalduv kõikidele liikmesriikidele ning on ülevõetud täielikult ka Eesti õigusesse ning suures osas juba rakendatud ka Eesti toidutööstuses, annab täiesti uue ja kõikehõlmava raamstiku toidumärgistusele tervikuna. Sellele lisaks on tervisliku toitumise osas muid rahvuslikke märke ja initsiatiive, millega tegelevad nii teised ministeeriumid, haruliidud kui ettevõtjad. Sellele vaatamata ja seda arvestamata, analüüsimata teeb roheline raamat taas ettepaneku asuda väljatöötama uusi märgistusskeeme – selleks, et sarnaselt WHO toiduainete headeks ja halbadeks profileerimise mudelile edaspidi ka Eesti tootjate tooteid headeks ja halbadeks profileerida.
Eesti Toiduainetööstuse Liidu jaoks on WHO radikaalsemate nägemuste pidev eelistamine Euroopa Komisjoni, Euroopa Toiduohutusameti nägemustele äärmiselt problemaatiline. Meie referentsturud, eksporditurud kui ka meie tootjate rahvusvaheliste konkurentide tooted pärinevad kõik Euroopa Liidust ennekõike. Kui Eesti valitsus asuks järjepidevalt sundima Eesti toidutootjatele norme ja kohustusi, millele neid referentsturge ei allutata, siis on tagajärjeks meie tootjate konkurentsipositsiooni otsustav ja äkiline halvenemine, millele kompensatsiooni ei ole kusagilt loota.
1.7 Rohelise raamatu koostamise protsess ei ole olnud lõpplahendust toetav
Mitmed riigid, kus rasvunute probleemiga paremate avalike poliitikate kujundamise abil püütakse tegeleda, on viimaste aastate jooksul väljaarendanud kõiki olulisi ühiskondlikke panustajaid hõlmavad koostöövõrgustikud, kaastates äri ja kodanikuühiskonna esindajaid, tipptasemel teadlasi – kõike selleks, et arendatavad rahvatervisepoliitikad hõlmaks probleemi, eelduste definieerimisel ja andmete ning parimate praktikate kogumisel ka kogu olemasoleva kohaliku teabe. Eesti toidu ja liikumise rohelise raamatu koostamise raames me sama öelda ei saa – kohalikke uuringuid (isegi üleriigilist toitumisuuringut, mida TAI läbi on viinud viimased 2 aastat) ära ei oodatud, suuresti põhineb raamat tõlkekirjandusel, kodanikuühiskonda ja ettevõtjaid on kaasatud vaid kaasamise enda pärast – kuidas muidu tõlgendada tegelikkust, kus töörühma pika tööperioodi lõpus on ministeeriumi ja kohaliku WHO esindaja eestvõttel kirjutatud rohelisse raamatusse poliitikaid, mis töögrupis toetust ei leidnud või mida peaaegu üldse ei arutatud (toidumaksud, WHO toiduainete headeks ja halbadeks profileerimise mudel, toiduturundus). Faktiliselt ei ole rohelise raamatu koostamise käigus uuritud ega kogutud Eesti toidutööstuse praktikaid viimase kümnendi kohta – kas ja kuidas on siinsed tootjad reformuleerinud oma tooteid, milliseid katsetusi või edulugusid on tootearenduses, millele ja kuidas on reageerinud Eesti tarbijad jne. Me ei taotle, et Eesti toidu ja liikumise roheline raamat peaks arvestama ainult toidutootjate panuse ning sisendiga ent see on vääriline sellega arvestamiseks.
Lisaks tuleb nentida, et kasutatud Eesti keskseid uuringuid on avatud lugejale väga ühepoolselt. TAI energiajookide tarvitamise uuringu käsitlemine rohelises raamatus on musternäidis – esitataud on statistilisi andmeid erinevate vanusekohortide energiajookide tarvitamise kohta, aga avamata on jäänud sama tarbimisuuringu teised tulemused – et sõltumata vanusest saavad Eesti tarbijaid kordades või kümnetes kordades (!!!) enam kofeiini teistest kofeiini sisaldavatest jookidest nagu kohvi või tee. Avamata on jäänud Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) käesoleval aastal avaldatud (sh Maaeluministeeriumi kodulehel avaldatud) kofeiiniuuring, mis kuulutas täiskasvanuile kuni 400mg kofeiini tarvitamise päevas igati ohutuks, lubades lastel tarvitada kofeiini ohutult 3mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas jne.
Me oleme koostööks avatud. Teeme ettepaneku Sotsiaalministeeriumi, Eesti Toiduainetetööstuse Liidu ja teiste oluliste partneritega luua koostööraamistik, kus saaksime teemapõhiste töögruppide ja erinevate toidugruppide ja ärivaldkondade kaupa vahetada regulaarselt teavet Eesti kesksete tegevuste (tootearendus, kvaliteet jne) ja statistika kohta, et sündivad poliitikad, otsused ja vastastikused ootused oleksid adekvaatsed.
Rasvumise kasvamise peatamiseks ning seejärel alles vähendamiseks on vaja muuta sotsiaalseid norme, mitte valida üksikuid poliitikameetmeid, mis tõstavad küll ühiskonna kulusid ning kasvatavad riigi maksukoormust, kuid ei mõjuta inimeste käitumist. Lisaks inimeste tarbimisvalikutesse sekkumisele (millelaadsed on enamus juba olemasolevatest poliitikatest, sh märgistusnõuded jms) on vaja võimaldada neile valikut ja seda stimuleerida. Multi-põhjuseliste probleemide lahendamisel pole ükski osapool (ministeerium, valitsus, eraettevõtted, kodanikuühiskond, tarbijad) positsioonis, et ühepoolselt astuda samme, millest tegelikkuses kasu oleks. See ei tähenda, et me elaksime illusioonis, et on võimalik täielikult vältida poliitikaid ja lahendusi, kus puuduksid huvide konfliktid. Ent reaalselt inimeste käitumise muutmiseks, rasvumisega võitlemiseks ja krooniliste haiguste vähendamiseks on vaja pikaajalist omavahelist usaldust ja koostööd. Vastasel juhul on edu väljavaade nullilähedane.
2.Ülevaade põhimõttelistest probleemidest Rohelise raamatu konkreetsetes sisupeatükkides
2.1 Toidumaksud
Vaatamata sellele, et Rohelise raamatu töögrupp on korduvalt väljendanud oma vastuseisu toidumaksude kaalumisele Eesti kontekstis, on Sotsiaalministeerium ühepoolselt surunud raamatu eelnõusse toidumaksude teema sisse. Oleme sellisest käitumisest nördinud, sest see seab kahtluse alla kogu rohelise raamatu koostamise metoodika, mis põhines töögrupi konsensusel. Ministeerium on surunud raamatusse ettepaneku asuda analüüsima toidugruppidele lisatud suhkru maksustamise kasutamist Eestis. Me oleme sellele kategooriliselt vastu. Allpool on esitatud valik tõsistest probleemidest selle väikese ning avatud majanduse Eesti tootjate rahvusvahelist konkurentsivõimet oluliselt piirava meetmega arvestades, et ühelgi meie olulisel siht- või konkurentturul sellist poliitikat ei aeta.
Toidumaksud ei tööta
Taanis 2011. aastal vastuvõetud niinimetatud rasvamaksu osas algatas Euroopa Komisjon ebaseadusliku riigiabi menetluse. See juhtis nii Taani kui ka teiste liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et kui sa soovid mingit toidugruppi maksustada, siis ei tohi see olla diskrimineeriv. Kui soovid maksustada rasvasid või suhkrut, tuleb seda teha kõikide sarnaste toidukaupade lõikes, vastasel juhul on see ebaseaduslik riigiabi nendele kaupadele, kellele maksu ei kehtestata. Selline maks on sellisel juhul vastuolus Euroopa Liidu siseturu- ja konkurentsireeglitega.
Briti Majandusinstituut[5]analüüsis Taani rasvamaksu kaasust ja tegi selgeks järgmised põhilised leiud rasvainete maksustamise kohta Taanis:
• Rasvainete maksustamine koormab eelkõige madala sissetulekuga inimesi. Lisaks ülekaalulistele, ebatervislikult toituvatele inimestele mõjutavad sellised maksud eba- proportsionaalselt nii madala kui ka keskmise sissetulekuga tarbijaid.
• Maksustamine ei ole efektiivne viis rasvumisega võitlemiseks. Kasutuselevõetud strateegial oli imepisike mõju „ebatervisliku“ toidu tarbimise hulgale. 80% taanlastest ei muutnud oma tarbimisharjumusi üldse. Nõudlus toidu järele on üldiselt jäik, kuid hinnad tihtipeale kõiguvad. (ETL märkus – seda näeme ju Eestis ka täna, hinnad kõiguvad ju tihtipeale, aga see ei muuda inimeste baasvajadusi ega käitumist)
• Tervisega seotud maksud on majanduslikult ebaefektiivsed. Taanis kasutuselevõetud toidu- ja joogimaksud tõstsid toiduainete hindasid. Samal ajal reaalpalgad kahanesid 0.8% võrra.
• Kaotatud maksutulu. Rasvamaksu tõttu muutsid mitmed taanlased enda tarbimismustrit, kuid mitte nii nagu neilt oodati. Tarbijad vahetasid kallimad brändid odavamate vastu ning hakkasid poodlemas käima Saksamaal ja Rootsis. (ETL kommentaar: samale prognoositavale probleemile viitab ka rohelises raamatus refereeritud Euroopa Komisjoni uuring, mis räägib toiduainete maksustamise halvavast mõjust ettevõtete konkurentsivõimele ning sedastab, et tarbijad tihtipeale ei loobu rasva või suhkru maksustamisel nende tarbimisest selles koguses, vaid niiöelda liiguvad lihtsalt odavama brändi peale).
Samamoodi ei tööta üksikute toidugruppide väljavalimine ning nende diskrimineeriv maksustamine. Lisaks õiguslikult äärmiselt küsitavatele aspektidele (paljude karastusjookide, maitsestatud veejookide, mahlade suhkrusisaldus on samasugune, mistõttu pole neid võimalik maksustamise seisukohast eristada) on see ka kalorite tarbimise vaatenurgast ebaveenev. Karastusjoogid moodustavad vähem kui 3% Euroopa keskmisest päevasest kaloraažist[6]. Veel enam – statistika näitab, et erinevate EL liikmesriikide võrdluses ei ilmnet seost karastusjookide tarbimise ja rasvumise määra vahel. Hollandis tarbitakse keskmiselt 632 ml karastusjooke päevas inimese kohta ent rasvumise määr on 16,1% – madal. Kreekas, kus karastusjooke tarvitatakse elaniku kohta 116 ml päevas, on rasvumise määr 41% – väga kõrge.
2014. aastal Taani valitsus kaotas rasvamaksu. Sellised maksud toovad kaasa rohkem kahju kui kasu. Õigupoolest ei olnud Taani puhul mitte mingisugust tõendusmaterjali, et toidumaksud annaksid soovitud tulemusi kodanike tervise ja heaolu edendamise osas. Algselt kaotati riigis küllastunud rasvainete maks ning eelmisel aastal võeti vastu otsus kaotada karastusjookide aktsiis. Sellega loodetakse taastada osa 5000-st töökohast, mis kaotati, kui taanlased hakkasid karastusjooke ostma Saksamaalt ja Rootsist.
Pidades silmas, et toidu kallimaks muutmisel (läbi toidumaksude) on soovituga pöördvõrdelised tulemused (vähemkindlustatud peredest ehk rasvumisprobleemi seisukohast riskirühma kuuluvad inimesed vahetavad kalorid lihtsalt odavamate vastu, mitte ei muuda oma dieedi struktuuri) ja arvestades, et ka WHO ja OECD uuringud kinnitavad, et fiskaalse loomuga meetmetest võivad efektiivselt töötada puu- ja juurviljade kättesaadavamaks tegemine, teeme ettepaneku analüüsida, puu- ja köögiviljadele maksusoodustuse kehtestamise – näiteks läbi alandatud käibemaksumäära kehtestamise.
Samuti vaadake käesoleva dokumendi lõpust teemakohast Lisa 1 (Lisa 1: Valik uuringuid toidumaksude ebasoovitavate majanduslike ja fiskaalsete mõjude kohta)
2.2 Rohelise raamatu pakutud meetmed tööstuslike transrasvhapete -, soola- ja suhkrusisalduse vähendamiseks toidust ehk Sotsiaalministeeriumi nägemusest Eesti toidutoodete reformuleerimiseks
Euroopa Komisjon ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis on kokkulepitud niinimetatud “Valitud toiduainete rahvuslike algatuste raamistik”. Selles on seatud sihttasemed nii soola kui küllastunud rasvade vähendamiseks ning just praegu arutatakse seal kalorite ja/või suhkrute jaoks sihttasemete seadmist. Seda rakendadatakse ju just EL liikmesriikide tasemel (vabatahtlikul alusel).
Tootjatena nõustume, et toidu koostise muutumisel ja tööstuse poolses muutmisel on nüüd ja edaspidi oluline positiivne roll mängida inimeste dieedi kujundamises. Tervislikum toidusedel, mis tuleneb suurenenud tervislike toiduainete pakkumisest jaemüügis, on kindlasti ka riigi seisukohalt üks kuluefektiivsemaid meetmeid, sest tootearenduse ja turul testimisel kulu ja vastutuste võtab erasektor.
Rohelise raamatu koostamise käigus ei ole meil seni olnud praktiliselt võimalik rääkida erinevate toiduvaldkondade viimaste aastate tootearendusest, kvaliteedijuhtimisest ja pidevast katse-eksitus meetodil toimuvast dialoogist tarbijatega. Nimelt on oluline mõelda sellele, et toidu reformuleerimise toimimise üks eeltingimuse on tarbijate vastuvõtlikkus. Kui uut toodet vastu ei võeta, eemaldatakse toode müügist ja kulu tuleb maha kirjutada. Seega on toidu koostisosade muutumise protsess pikaajaline ning eeldab pidevat ja laiapõhjalist vastastikust teabevahetust ning dialoogi rahvatervise-, toitumisekspertide ja toidutootjate vahel – kus ärme unusta, töötab enamus Eesti toiduvaldkonna akadeemilistest ekspertidest, puudutagu see siis toitumist, kvaliteedijuhtimist või toiduturundust. Tervitame pikaaajaliste koostöövõrgustike käivitamist võimalikult laiapõhjaliselt, sest erinevad toidugrupid ning nende tootmine sisaldab erinevat spetsiifikat, mida tundmata võib välja pakkuda elukaugeid poliitikameetmeid. See puudutab ka näiteks suhkru, soola ja rasva vähendamist toidugruppides – millistes toidugruppides ja kuidas on võimalik koostisaineid muuta säilitades toidu maitse, säilivuse, tarbitavuse jne. Teatud toidugruppides pole võimalik vähendada suhkru sisaldust alla 10% ilma suhkruasendajaid kasutusele võtmata jne.Samuti on sool mineraal, mis juustu tootmisel on üks osa tehnoloogilisest prtotsessist. Iga selline kohustus tähendaks teisaseid ja kolmandaid tagajärgi, mida peab suutma analüüsida seda kohustust kehtestada sooviv osapool.
Toiduainetööstuse Liit toetab põhimõtteliselt selles peatükis edasise tegevussuunana reaalse koostöö käivitamist riigi ja toiduainetööstuse vahel, et eesmärke toidu reformuleerimisel ühtlustada, seda nii rahvatervise seisukohalt kui ka toidutehnoloogilise mõistlikku ja võimalikkuse seisukohalt.Loodavad töögrupid ja koostööraamistikud peavad eeldama pariteetset osalemist – kaasatud peavad olema kõik olulised toidutootjad oma spetsialistide ja ekspertide tasemel, töögruppide koosseis peab olema tasakaalustatult komplekteeritud rahvatervise ekspertide, toitumisteadlate, toidutootjate ja –käitlejate esindajaist. Toetame ka tugevalt üle-euroopaliste Euroopa Komisjoni suuniste järgi sihtide seadmist selles osas, mis puudutab toidugruppide koostisainete reformuleerimist, et mitte seada Eesti tootjaid ebavõrdsesse konkurentsiolukorda Euroopa tootjatega.
Suhtume ettevaatlikult uute Eesti riiklike andmebaaside(“monitooringusüsteemide”) asutamisse. Ajal, mil Maksu- ja Tolliamet, Statistikaamet, Majandus- ja kommunikatisooniministeeriu, Justiitsministeerium ja Rahandusministeerium kõik tegelevad aktiivselt Eesti ettevõtjate üleelusuuruse halduskoormuse vähendamisega (see on riiklik eesmärk nii koalitsioonilepingus kui valitsuse tööplaanis) ei ole me nõus uute andmebaaside ja infoedastamiskohustuste loomisega kui on veel äärmiselt ebaselge, milleks seda vaja on, mida head sellest sünnib, milliseks kujunevad aja- ja ressursikulud ning kes need katab. Meenutame, et iga riiklik andmebaas tekitab ka vajaduse selle haldamine korralikult inim- ja raharessursiga katta.
Tervikuna – oleme avatud koostööraamistikele, mis võimaldaksid tootjatel jõuda koos teiste osapooltega toidugruppide koostisainete reformuleerimisel tulemuseni, et need on kokkuvõttes tervislikumad ning tarbijad samas säilitavad soovi neid tarbida. Me ei ole nõus ühepoolselt kehtestatud kohustustega vähendada toidugruppides ühte või teist koostisainet, kui see ei laiene kõigile Euroopa Liidu toidutootjatele, kes siseturule oma toodangut tarnivad, turustavad ja müüvad.
2.3 Toidualase teabe esitamisele suunatud poliitikameetmest rohelises raamatus
Eesti Toiduainetööstuse Liidu selge seisukoht on, et praegune märgistussüsteem, sealhulgas 2014-2016 etapiti jõustuv uus Euroopa Liidu märgistusmäärus (1169/2011) ja me ei ole nõus uusi märgistusskeeme kaaluma ajal, kui uued nõuded alles jõustuvad ja rakendavad. Iga sellise skeemi rakendamine nõuab suuri kulutusi kõikidelt tootjatelt, mõjutab kogu tootmisprotsessi, tarneahelat, turustust ja jaemüüki, eeldab ulatuslikke kulutusi üleriigiliseks teavituseks – sest märgistusskeemidest pole mingit kasu, kui tarbijat ei õpetata neid kasutama informeeritud valikute langetamiseks.
Peame enda poolt hädavajalikuks, et riik pingutaks ühemõtteliselt selel nimel, et olemasolevat märgistusskeemid, sh võrdluskogused (RI, endine GDA) oleksid tarbijale arusaadavad.Loomulikult aitavad siin ka toidutootjad, nagu ka varasemalt.
2.4 Rohelise raamatu meetmetest tervislike toitumisvalikute ja liikumisvõimaluste soodustamiseks elanikkonna seas
Eesti Toiduainetööstuse Liidu seisukoht on, et see peatükk, mis iseenesest peaks riigi käes olevate poliitikainstrumentide paletti arvestades (liikumisega saavad tegeleda Sotsiaalministeerium, Kultuuriministeeriu, Haridus- ja Teadusministeerium, sellega tegeleb ka Kaitseministeerium jne) moodustama kuni poole kogu Toidu ja liikumise rohelisest raamatust, on täna ebaadekvaatne ning ei paku välja probleemidele lahendusi. Kui me räägime, ülekaalulise variatiivsusest 50% annavad geenid ja 50% keskkond, millest viimases on oma panuse andnud nii kasvanud kalorite tarbimine kui aastasadade ja ka viimaste kümnenditega kordades vähenenud keskmine füüsiline aktiivsus, siis roheline raamat ei paku välja reaalseid poliitikameetmeid, mille puhul oleks usutav, et laste ja noorte keskmine kulutatud kalorite arv päevas reaalselt tõuseb – nii jääb ka rasvumisega tegelemine illusiooniks.
Üleriigilised liikumisele suunatud poliitikad, mis oleks kombineeritud esmatasandi tervishoiule prioriteedina rasvumise ennetamisele suunatud interventsioonide korraldamise seadmine, suudaksid anda paremat tulemust, kui mängud toidumaksude, uute märgistusskeemide ja turunduspiirangutega.
2.5 Rohelise raamatu toiduturunduse meetmetest
Kõige olulisemana – turundust puudutav peatükk on sellisena valminud vahetult rohelise raamatu koostamise lõppfaasis ning töörühmas ei ole selle lõppkujul esitatud meetmete üle viimase aasta jooksul sisulisi arutelusid toimunud.
Esitekson rohelise raamatu turunduse peatüki alusandmed lootusetult vananenud. Viimase 15 aastaga on meediatarbimise mustrid vähenenud oluliselt. Televisiooni vaatavad vanemaealised tarbijad, 15-35 aastaste põlvkonnas (millennials) domineerib eelistatud meediakanalina ülivõimsalt internet ja sotsiaalmeedia, portaalid ja mängukeskkonnad. Televisiooni vaatamine on vähenenud suurusjärkudes, nagu ka print-väljaannete tarbimine.
Toidu rohelise raamatu turunduse peatüki meetmete põhifookuseks on seatud “lastele suunatud kõrge rasva,- soola-, suhkru ja soolasisaldusega toiduturunduse” vähendamine.”
Oluline on, et roheline raamat ei võta turunduse peatükis arvesse enam reaalsust, vaid lähtub poliitikakujundussoovituste andmisel 15 aasta tagusest olukorrast. Alates 2011. aastast kehtib ka Eestis Eesti Ringhäälingute Liidu liikmetele (kõik olulised tele- ja raadiokanalid) tegevusjuhend “Vastutustundlik reklaamipoliitika lastesaadetes”, mis põhineb EL audiovisuaalmeediateenuste direktiivi ja selle ülevõtmisel koostatud meediateenuste seaduses ettenähtud võimalusele reguleerida see valdkond – (toidu)reklaam lastele – tööstuse eneseregulatsiooniga. See mõjutab ka otseselt Eesti toidutootjaid ja on viimase 4 aasta jooksul efektiivselt piiranud meie turundusvõimalusi ning välistanud suure osa toidutoodete otseselt lastele suunatud reklaamitegevuse.
ERLi liikmed on võtnud kohustuse loobuda alla 12-aastastele lastele (lähtudes EL sarnastest eneseregulatiivsetest praktikatest) toidu liigsele tarbimisele kutsuvate või muus mõttes lastesaadetesse (lastesaadete programmivööndiks peetakse Eestis vööndit, kus enam kui 50% vaatajaist on alla 12-aastased) mittesobivate audiovisuaalsete äriteadete edastamisest. Samuti ei tohi lastesaadete programmivööndis olevad reklaamiklipid “julgustada ega aktsepteerida valesid toitumisharjumusi ega propageerida ebatervislikke eluviise;” Samuti ei tohi edastatav reklaam:
· kasutada sooduspakkumisi vastutustundetult;
· kasutada high pressure või hard sell müügi-tehnikaid;
· kasutada kaubamärgiga kaitstud tegelasi või laste hulgas populaarseid avaliku elu tegelasi;
· olla eksitav või kaheti mõistetav kirjeldades toote toiteväärtust.
Samuti tuleb lisada, et Eestis tegutseb tootjaid, kes on ka ühepoolselt loobunud teatud turundus- ja reklaamitegevusest, näiteks eemaldades osa oma toodetest koolide kohvikutest jne.
Eesti Toiduainetööstuse Liiduna oleme seisukohal, et analüüsitud vajaduse korral oleksime valmis nimetatud eneseregulatsiooni laiendama.Koostöös meediaorganisatsioonide ning Tarbijakaitseametiga võiksime uuendada ning laiendada eneseregulatsiooni nii, et see adresseeriks kõiki võimalikke tõstatatud probleeme. Näeme võimalust siduda toidureklaami edastamine konkreetsemate määratlustega, millised võiksid olla lastele sobilikud toidugrupid; samuti jääb võimalusena loobuda üldse alla 12-aastastele lastele toidureklaamide suunamisest ringhäälingumeedia vahendusel.
Oluline oleks erinevate panustajatega üheskoos fikseerida senisest selgem seire- ja raporteerimisrežiim, mis tagaks eneseregulatsiooni toimivuse läbipaistvuse. Tänane eneseregulatsioon on küll kehtestatud Meediateenuste seaduse alusel ja on ka Tehnilise Järelevalve Ameti kodulehel üleval, ent arusaadavalt on vaja ka aktiivset ning usaldusväärset, kolmanda osapoole poolt läbiviidavat regulaarset seires. Valitsusasutuste puhul on siin küsimus kindlasti selleks vajalikus ressursis – eriti kui rääkida näiteks Tarbijakaitseameti võimalikust suuremast, loogilisest rollist (seoses nende tänaste ülesannetega teostada reklaamide sisu üle järelevalvet).
Ent olgu veelkord rõhutatud – arvestades, et me oleme ühel EL siseturul teiste suurte Euroopa tootjatega ei toeta Eesti Toiduainetööstuse Liit mingil juhul WHO toiduainete profileerimise mudeli kasutuselevõttu ainult Eestis toiduainete headeks ja halbadeks kategoriseerimiseks, et selle alusel keelata ja piirata toidugruppide turundust.Referentsina oleks palju aktuaalsem ja adekvaatsem võtta kastutusele sarnaselt EL suurte toidutootjatega “Framework for National Initiatives on Selected Nutrients”, millel põhineb ka Euroopa toidutootjate eneseregulatsioon EU Pledge (www.eu-pledge.eu). Loomulikult oleme avatud ka teiste, Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide üheskoos valmivate kriteeriumite üle arutlemiseks, kui need kehtiksid kõigile üheaegselt
3. Eesti Toiduainetööstuse Liidu muudatusettepanekud Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna Toitumise ja liikumise rohelise raamatu põhiteksti
Legend: Punase värviga on tähistatud väljavõtted Sotsiaalministeeriumi rohelise raamatu kavandistning rohelisega on tähistatud ETL ettepanekud ja kommentaarid
Üldised muudatusettepanekud
1. Oodata ära TAI 2013-2015 toitumisuuringu avalikustamine, et võtta selle põhiandmeid rohelise raamatu koostamisel arvesse. Praegu on rohelise raamatu alusandmed valdavalt vanemad võrdlusandmeid teistest riikidest, aga mitte Eesti-kesksed andmed inimeste toitumis- ja liikumisharjumuste kohta, rääkimata nende analüüsist.
2. Rohelise raamatu lõppredaktsioonis tuleks meetmete all kajastada neid meetmeid, mis leidsid töögrupi toetuse. Töögrupi toetust mitteleidnud meetmeid (nagu näiteks 5.3 Toidumaksud) ei tohiks töögrupi töö tulemusena näidata. Samuti juhime tähelepanu, et ka toidu koostise (5.1) ning toidu turundamise (5.5) peatükkide lõppredaktsiooni ilmus WHO esindaja ja rahvatervise osakonna eestvõttel meetmeid, mida töögrupis sisuliselt pole kunagi arutatud.
3. Erinevate meetmete kirjeldusest ei ilmne nende kuluefektiivsus, kuigi on selge, et kaks kõrvuti olevat meedet võivad kuluefektiivsuselt erineda üksteisest lausa sadades kordades. Näiteks, kui kõrvutada meetmeid iga haiguste-vaba inimelu aasta võitmiseks tehtud kulude järgi, joonistuks välja edetabel, kus esiotsas trooniks meetmed, kus koostöös oleks võimalik palju ära teha – kus meede on suhteliselt odav, aga tulemus disproportsionaalselt suur.
Konkreetsed muudatusettepanekud põhiteksti
“2.1 Ülevaade olukorrast Eestis.”
ETL muudatusettepanek: palume näidata muutusi Eesti elanike, sh noorte toidutarbimise kaloraažis ja paralleelselt samal ajateljel muudatusi füüsilise liikumise aktiivsuses. Ainult nii võimalik realistlikult hinnata, millises valdkonnas on kõige efektiivsemad interventsioonid rasvumise vähendamiseks võimalikud (kui lähtuda teaduslikust käsitlusest, et 50% ülekaalulisuse variatsioonist on geneetiline ning 50% keskkond (sh liikumine, söömisharjumused ja muu säärane). Kui viimastel aastatel kaloraaž näiteks märkimisväärselt pole muutunu, aga ülekaalulisus kasvab, siis tuleneb see selgelt vähesest füüsilisest liikumisest ehk sellest, et inimesed kulutavad vähem, kui tarbivad). Seda hüpoteesi rohelise raamatu p 2.1.2 Liikumine ka osaliselt kinnitab.
“5. Meetmed tervislikku tasakaalustatud toitumist ja liikumist toetava keskkona tagamiseks
5.1 Tööstuslike transrasvhapete -, soola- ja suhkrusisalduse vähendamine toidus”
Alaeesmärgid:
Riigi ja toidukäitlejate vahel on toimivad koostöö kokkulepped tööstuslike transrasvhapete, soola ja suhkrusisalduse vähendamiseks valitud toidugruppides”
ETL:me ei toeta lähenemist, kus Eesti asub välja töötama mistahes metoodikaga oma rahvuslikke sihttasemeid, sest Euroopa Komisjoni ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis on juba kokkulepitud niinimetatud “Valitud toiduainete rahvuslike algatuste raamistik”. Selles on seatud sihttasemed nii soola kui küllastunud rasvade vähendamiseks ning just praegu arutatakse seal kalorite ja/või suhkrute jaoks sihttasemete seadmist. Meie ettepanek on lähtuda rahvuslike sihttasemete osas ainult tasemetest, mille osas on üle-euroopaline konsensus, sest vastasel juhul allutame end standarditele, mis oluliselt vähendavad meie konkurentsivõimet – diskrimineerime nii omi enda ettevõtteid.
ETL toetab toidutootmise valdkondade kaupa töörühmade loomist, kus oleks võrdsetel alustel esindatud Sotsiaalministeerium, toidutootjad- ja käitlejad ning toidu- ja toitumisteadlased, et lähtudes EK ja EL kokkulepitud vabatahtlikest sihttasemetest koordineerida ka Eestis nende eesmärkide saavutamist.
“Alaeesmärgid:
1. Toidukäitlejad on teadlikud toidu koostise muutmise erinevatest võimalustest, eesmärgiga vähendada tööstuslike transrasvhapete ning soola ja suhkrusisaldust;”
ETL muudatusettepanek: teeme ettepaneku sõnastada seda tegelikkusega vastavamaks: “Toidukäitlejad jagavad teavet Sotsiaalministeeriumiga, et oleks ühine teadmine sellest, millised võimalusi kasutavad toidukäitlejaid tootearenduses igapäevasest transrasvhapete, soola- ja suhkrusisalduse vähendamiseks.”
Eesti tootjad tegelevad pidevalt tootearendusega ning pea iga suurem tootja testib igal aastal turul uusi tervislikke tooteid, kus on vähendatud rasvade, soola või suhkrusisaldust. Väljakutse seisneb tootearenduse ja tarbijate maitse-eelistuste sünkroniseerimises, mistõttu ei ole võimalik kunstlikult selles äkilisi nihkeid saavutada.
“Meetmed (üldised: riik/toiduainetööstus):
1. Viia läbi regulaarsed (vähemalt iga 4 aasta järel) asjakohased uuringud tegeliku olukorra selgitamiseks TRH-te, soola ja suhkru tarbimises”
2. Vajadusel riigi ja toidukäitlejate vahelise töögrupi moodustamine.”
ETL Ettepanek TRR drafti: Riigi ja toidukäitlejate vahel valdkondlikes töögruppides kokkulepete sõlmimine tööstuslike transrasvhapete, soola ja suhkrusisalduse vähendamiseks toidugruppides.
ETL muudatusettepanek: Toetame. Suuremas osas peatükkides näeb Sotsiaalministeerium ette rahvuslikke uuringute läbiviimist.Meie ettepanek on vajamineva baasandmete ja analüüside kompleks kogu Toidu ja liikumise rohelise raamatu kontekstis tervikuna läbi mõelda ning selle põhjal koostada metoodiline uuringukalender. Samuti tuleks see seostada Eesti osalusega Euroopa Komisjoni ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis, juba läbiviidavate üle-euroopaliste uuringutega, koostööga Eesti teadusasutustega sh ennekõike ülikoolidega. Töögruppide koostamisel soovime metoodiliselt ja järjepidevalt ametnike, tootjate, käitlejate ja teadlaste võrdset esindatust. Samuti tuleb arvestada, et tulenevalt erisustest erinevate toidutootmise valdkondade vahel tuleb iga valdkonna puhul töögrupid eraldi moodustada.
“a) Meetmed (tööstuslikud transrasvhapped):
1. Vajadusel tööstuslike transrasvhapete sisalduse reguleerimine toidus, kaasa arvatud toitlusettevõtetes valmistatud toidud, vastavalt Euroopa Liidu tasemel kokku lepitud tegevustele ja teiste riikide parimatele praktikatele;”
ETL muudatusettepanek: Kohustuslikke rahvuslikke piirtasemeid me ei toeta. Toetame Euroopa ülest lähenemist, mis kehtib kõikidele tootjatele võrdselt. Euroopa Komisjoni ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis on juba kokkulepitud niinimetatud “Valitud toiduainete rahvuslike algatuste raamistik”. Selles on seatud sihttasemed nii soola kui küllastunud rasvade vähendamiseks.
“b) Meetmed (sool):
2. Valitud toidugruppide soolasisalduse vähendamine, lähtudes töögrupi ettepanekutest, mis tuginevad WHO ja Euroopa Komisjoni soovitustele ning teiste riikide parimatele praktikatele.”
ETL muudatusettepanek: Kohustuslikke rahvuslikke piirtasemeid me ei toeta. Toetame Euroopa ülest lähenemist,mis kehtib kõikidele tootjatele võrdselt. Euroopa Komisjoni ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis on juba kokkulepitud niinimetatud “Valitud toiduainete rahvuslike algatuste raamistik”. Selles on seatud sihttasemed nii soola kui küllastunud rasvade vähendamiseks. Abstraktselt valitud toidugruppidest ja sooladest rääkimine riikliku tasemel strateegilises poliitika alusdokumendist külvab ainult segadust ja võimaldab seda hiljem sisustada suvaliselt valitud meetmetega.
“d) Meetmed (suhkur):
1. Regulaarse uuringu läbiviimine elanikkonna suhkru tarbimises
2. Vajadusel suhkrusisalduse vähendamine valitud toidugruppides, lähtudes töögrupi ettepanekutest, mis tuginevad teiste riikide parimatele praktikatele;
Võimalikud valitud toidugrupid võiksid olla järgnevad: piimatooted (jogurtid, kohupiimatooted, piimapõhised joogid, jäätised); lisatud suhkruga joogid, hommikusöögihelbed.”
ETL muudatusettepanek: Kohustuslikke rahvuslikke piirtasemeid me ei toeta. Toetame Euroopa ülest lähenemist, mis kehtib kõikidele tootjatele võrdselt.Euroopa Komisjoni ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis on juba kokkulepitud niinimetatud “Valitud toiduainete rahvuslike algatuste raamistik”. Selles on seatud sihttasemed nii soola kui küllastunud rasvade vähendamiseks ning täna tegeletakse suhkrute teemalise aruteluga. Erinevate toidugruppide juures suhkrute vähendamisest rääkimine peab olema asjatundlik. Nii näiteks tähendaks piimatoodetes suhkrute vähendamine alla 10g/100g kohta kindlasti vältimatut vajadust kasutada suhkruasendajaid. Sellist mõtlemist ja analüüsi peaks Sotsiaalministeerium rakendama kõikide oma soovitud sihttasemete osas – kas on olemas mõistmine, mida soovitu toidutehnoloogiliselt tagajärgedena kaasa toob? Sellised otsused tähendavad ka tagajärgede osas selge avaliku vastutuse võtmist ja läbipaistvat teavitustegevust.
“Mõõdikud:
3. Toidu koostise muutmiseks on vajadusel kokku lepitud eesmärgid ja tegevused ning tegevuste elluviimise jälgimiseks on välja töötatud monitooringusüsteem koostöös toidukäitlejatega;”
ETL muudatusettepanek:arvestades koalitsioonileppe ja valitsuse tööplaani prioriteete “analüüsida muudatuste mõju ettevõtete halduskoormusele”, eriti “vähendada väikeettevõtete halduskoormust” (suur osa Eesti toidutootjatest on samuti VKE-d) ning “jätkata riigile esitatavate andmete ühekordse esitamise põhimõtte rakendamist” teeme ettepaneku ministeeriumil vaadata läbivalt üle rohelise raamatu kõik uute andmebaaside ja andmete kogumiste ja kohustuslike uuringute osa puudutav – rohelise raamatu praeguse kavandi järgi soovib riik olulises mahus kasvatada andmete kogumist ning nende käitlemist selge otstarbeta ning samuti on oht, et suur osa andmete kogumisest võib olla dubleeriv või kattuv. Rääkimata sellest, et halduskoormuse kasv ettevõtjatele toob kaasa kulude kasvu ka riigile seoses andmete kogumise, sisestamise ja käitlemisega.
Teeme ettepaneku läheneda teabevahetuseks kuluefektiivsemalt ja paindlikumalt– kui on plaanis luua toidutootmise valdkondade põhised ühised töögrupid, kus on võrdselt esindatud nii tootjad, ametnikud kui teadlased, siis pidev teabevahetus peaks olema võimalik töögruppide töö raames.
“Mõõdikud:
1. Tööstuslike transrasvhapete sisaldus toidus on reguleeritud õigusaktiga;
2. Tööstuslike transrasvhapete sisaldus, sealhulgas analüütiliselt määratud, valitud toidugruppides;”
ETL muudatusettepanek: Kohustuslikke rahvuslikke piirtasemeid me ei toeta. Toetame Euroopa ülest lähenemist, mis kehtib kõikidele tootjatele võrdselt. Euroopa Komisjoni ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis on juba kokkulepitud niinimetatud “Valitud toiduainete rahvuslike algatuste raamistik”. Selles on seatud sihttasemed nii soola kui küllastunud rasvade vähendamiseks.
“5.2 Toidualase teabe esitamine
Peamised järeldused
1. Lisaks kohustuslikele märgistamise nõuetele rakendatakse mitmetes Euroopa riikides erinevaid vabatahtlikke märgiseid muutmaks toitumisalase teabe leidmist tarbijale võimalikult kiireks ja lihtsaks. Selliste märgiste Eestis kasutamise otstarbekust tuleb täiendavalt analüüsida.”
ETL muudatusettepanek: Ei toeta taas uute toidumärgiste loomist ega näe vajadust taas asuda analüüsima uute toidumärgiste rakendamist.Teeme ettepaneku jätta kõik viited võimalikele uutel märgistusskeemidele rohelise raamatu kavandist välja. Eesti Toiduainetööstuse Liidu selge seisukoht on, et praegune märgistussüsteem, sealhulgas 2013-2016 etapiti jõustuv uus Euroopa Liidu märgistusmäärus (1169/2011) ja me ei ole nõus uusi märgistusskeeme kaaluma ajal, kui uued nõuded alles jõustuvad ja rakendavad. Iga sellise skeemi rakendamine nõuab suuri kulutusi kõikidelt tootjatelt, mõjutab kogu tootmisprotsessi, tarneahelat, turustust ja jaemüüki, eeldab ulatuslikke kulutusi üleriigiliseks teavituseks – sest märgistusskeemidest pole mingit kasu, kui tarbijat ei õpetata neid kasutama informeeritud valikute langetamiseks.
Ettepanek: Riigi ja toidutootjate koostöös kavandame ühiselt planeeritud ja rahastatud teavituskampaaniad olemasolevate märgistusskeemide sh võrdluskogused (RI, endine GDA) tarbijaile arusaadavamaks tegemiseks.
“5.3 Toidu maksustamine
Peamised järeldused:
1. Maksupoliitika võib aidata vähendada lisamaksustatud toidu ostu- ja tarbimiseelistusi ning edendada tervislikke toitumisvalikuid;
2. Maksupoliitika on efektiivne tervisega seotud väljavaadete ning teatud mittenakkushaiguste riski vähendamisel elanikkonna seas. Rasvumise vähenemise osas on seni läbi viidud uuringute kohaselt makuspoliitika seos nõrgem;
3. Uus maksupoliitika vajab hoolikat kavandamist, et saavutada selle soovitud mõju;
1. Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid on kehtestanud erinevaid toote-spetsiifilisi siseriiklikke makse, et edendada tervist ja ennetada mittenakkushaiguseid. Efektiivseteks maksustamise meetodiks on karastusjookide lisamaksustamine ning puu- ja köögiviljade maksusoodustused.”
ETL muudatusettepanekud: Teeme ettepaneku täiendada järelduste osa– mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid on loobunud toidu lisamaksustamist rahvatervise eesmärkidel, sest maksud pole toonud oodatud tulemusi (nagu roheline raamat ka ise tõdeb, on rasvumise vähendamise ja maksupoliitika vahel nõrk), on karistanud vähemkindlustatud tarbijaid, on diskrimineerinud erinevate toodete ja tootjate vahel, mis on kaasa toonud liikmesriigile negatiivselt lõppenud kohtumenetlusi ja ebaseadusliku riigiabi andmise menetlusi. Samuti meenutame Sotsiaalministeeriumile, et erinevaid toidutooteid ei saa üksikult maksustada, vaid maksustada saab koostisaineid nagu suhkur, sool või rasvad – ei ole võimalik õiguslikult diskrimineerida sama sisaldusega toodete vahel, kui näiteks lisatud suhkru osakaal “karastusjoogis”, mahlajoogis, maitsestatud vees, mahlas võib olla sama.
“Edasised tegevussuunad:
Edasiseks tegevussuunaks on erinevate maksustamise mudelite Eestis rakendatavuse ja kasutegurite mõjuhinnangu läbiviimine, arvestades sealjuures teiste Euroopa Liidu riikide praktikatega ning eesmärgiks selguse saamine selle rakendamise võimalikkusest Eestis.
Meetmed (riik):
2. Toidugruppidele lisatud suhkru maksustamise kaalumine, mille eelduseks on erinevate maksustamise mudelite Eestis rakendatavuse ja kasutegurite mõjuanalüüs;
3. Puu- ja köögiviljade tarbimise harjumuse ja kättesaadavamaks muutmise meetmete analüüsimine.”
ETL muudatusettepanekud: Oleme täiendavate toidumaksude vaid Eesti põhise rakendamise ja nende analüüsimise vastu põhimõtteliselt, teeme ettepaneku uusi toidumakse puudutav rohelise raamatust välja arvata.
Vaatamata sellele, et Rohelise raamatu koostanud töögrupp on korduvalt väljendanud oma vastuseisu toidumaksude kaalumisele Eesti kontekstis, on Sotsiaalministeerium ühepoolselt surunud raamatu eelnõusse toidumaksude teema sisse. See on vastuolus rohelise raamatu koostamise põhimõtetega ja on sellisena täiesti vastuvõetamatu.
Oleme sellisest käitumisest nördinud, sest see seab kahtluse alla kogu rohelise raamatu koostamise metoodika, mis põhines töögrupi konsensusel. Ministeerium on surunud raamatusse ettepaneku asuda analüüsima toidugruppidele lisatud suhkru maksustamise kasutamist Eestis. Allpool on esitatud valik tõsistest probleemidest selle väikese ning avatud majanduse Eesti tootjate rahvusvahelist konkurentsivõimet oluliselt piirava meetmega arvestades, et ühelgi meie olulisel siht- või konkurentturul sellist poliitikat ei aeta.
Toidumaksud ei tööta
Taanis 2011. aastal vastuvõetud niinimetatud rasvamaksu osas algatas Euroopa Komisjon ebaseadusliku riigiabi menetluse. See juhtis nii Taani kui ka teiste liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et kui sa soovid mingit toidugruppi maksustada, siis ei tohi see olla diskrimineeriv. Kui soovid maksustada rasvasid või suhkrut, tuleb seda teha kõikide sarnaste toidukaupade lõikes, vastasel juhul on see ebaseaduslik riigiabi nendele kaupadele, kellele maksu ei kehtestata. Selline maks on sellisel juhul vastuolus Euroopa Liidu siseturu- ja konkurentsireeglitega.
Briti Majandusinstituut[7]analüüsis Taani rasvamaksu kaasust ja tegi selgeks järgmised põhilised leiud rasvainete maksustamise kohta Taanis:
• Rasvainete maksustamine koormab eelkõige madala sissetulekuga inimesi. Lisaks ülekaalulistele, ebatervislikult toituvatele inimestele mõjutavad sellised maksud eba- proportsionaalselt nii madala kui ka keskmise sissetulekuga tarbijaid.
• Maksustamine ei ole efektiivne viis rasvumisega võitlemiseks. Kasutuselevõetud strateegial oli imepisike mõju „ebatervisliku“ toidu tarbimise hulgale. 80% taanlastest ei muutnud oma tarbimisharjumusi üldse. Nõudlus toidu järele on üldiselt jäik, kuid hinnad tihtipeale kõiguvad. (ETL märkus – seda näeme ju Eestis ka täna, hinnad kõiguvad ju tihtipeale, aga see ei muuda inimeste baasvajadusi ega käitumist)
• Tervisega seotud maksud on majanduslikult ebaefektiivsed. Taanis kasutuselevõetud toidu- ja joogimaksud tõstsid toiduainete hindasid. Samal ajal reaalpalgad kahanesid 0.8% võrra.
• Kaotatud maksutulu. Rasvamaksu tõttu muutsid mitmed taanlased enda tarbimismustrit, kuid mitte nii nagu neilt oodati. Tarbijad vahetasid kallimad brändid odavamate vastu ning hakkasid poodlemas käima Saksamaal ja Rootsis. (ETL kommentaar: samale prognoositavale probleemile viitab ka rohelises raamatus refereeritud Euroopa Komisjoni uuring, mis räägib toiduainete maksustamise halvavast mõjust ettevõtete konkurentsivõimele ning sedastab, et tarbijad tihtipeale ei loobu rasva või suhkru maksustamisel nende tarbimisest selles koguses, vaid niiöelda liiguvad lihtsalt odavama brändi peale).
Samamoodi ei tööta üksikute toidugruppide väljavalimine ning nende diskrimineeriv maksustamine.Lisaks õiguslikult äärmiselt küsitavatele aspektidele (paljude karastusjookide, maitsestatud veejookide, mahlade lisatud suhkrusisaldus on samasugune, mistõttu pole neid võimalik maksustamise seisukohast eristada) on see ka kalorite tarbimise vaatenurgast ebaveenev. Karastusjoogid moodustavad vähem kui 3% Euroopa keskmisest päevasest kaloraažist[8]. Veel enam – statistika näitab, et erinevate EL liikmesriikide võrdluses ei ilmnet seost karastusjookide tarbimise ja rasvumise määra vahel. Hollandis tarbitakse keskmiselt 632 ml karastusjooke päevas inimese kohta ent rasvumise määr on 16,1% – madal. Kreekas, kus karastusjooke tarvitatakse elaniku kohta 116 ml päevas, on rasvumise määr 41% – väga kõrge.
2014. aastal Taani valitsus kaotas rasvamaksu. Sellised maksud toovad kaasa rohkem kahju kui kasu. Õigupoolest ei olnud Taani puhul mitte mingisugust tõendusmaterjali, et toidumaksud annaksid soovitud tulemusi kodanike tervise ja heaolu edendamise osas. Algselt kaotati riigis küllastunud rasvainete maks ning eelmisel aastal võeti vastu otsus kaotada karastusjookide aktsiis. Sellega loodetakse taastada osa 5000-st töökohast, mis kaotati, kui taanlased hakkasid karastusjooke ostma Saksamaalt ja Rootsist.
Pidades silmas, et toidu kallimaks muutmisel (läbi toidumaksude) on soovituga pöördvõrdelised tulemused (vähemkindlustatud peredest ehk rasvumisprobleemi seisukohast riskirühma kuuluvad inimesed vahetavad kalorid lihtsalt odavamate vastu, mitte ei muuda oma dieedi struktuuri) ja arvestades, et ka WHO ja OECD uuringud kinnitavad, et fiskaalse loomuga meetmetest võivad efektiivselt töötada puu- ja juurviljade kättesaadavamaks tegemine, teeme ettepaneku analüüsida, puu- ja köögiviljadele maksusoodustuse kehtestamise – näiteks läbi alandatud käibemaksumäära kehtestamise.
Soome loobus magusamaksust
Soome kehtestas 2011. aastal magusamaksu (95 eurosenti tootekilogrammi kohta) , mis tõstis Soome Maksumaksjate Liidu hinnangul jäätise hinda keskmiselt 50 eurosenti ühe liitri kohta. Euroopa Komisjon, sarnaselt Taani kaasusega, algatas mitu paralleelset ebaseadusliku riigiabi andmise menetlust, kuna maks diskrimineeris selgelt erinevate tootekategooriate ja toodete vahel (sarnase magususega ja suhkrusisaldusega tooteid maksustati erinevalt). Euroopa Komisjoni oodatava negatiivse otsusega seoses ning seoses sellega, et pole veenvaid tõendeid selle kasuks, et maksul oleks üldse mingeid rahvatervise alaseid efekte olnud, otsustas 29. septembril 2015 Soome parlamendi rahanduskomisjon magusamaksust loobuda, alates 2017. aastast.
“5.4 Tervislike toitumisvalikute ja liikumisvõimaluste soodustamine elanikkonna seas
a) meetmed (üldised)
4. Riigi ja toidukäitlejate vahelise töögrupi moodustamine.”
ETL seisukoht: Teeme ettepaneku kaasata kolmanda, võrdselt riigi ja toidukäitlejate esindatusega, toitumisteadlased.Samuti teeme ettepaneku erinevad osapooled kaasata pariteetsel alusel – see puudutab nii seda töögruppi kui ka teisi koostööformaate teiste peatükkide raames. Toidutootjad ja –käitlejad hõlmavad endas palju erinevaid valdkondi ja toidukategooriaid, kus on tootmistehnoloogilised ja tootearenduslikud omapärad, mis tulenevad toitumisteaduslikust teadmisest.
“5.5 Toiduturundus
Töörühmas kokku lepitud eesmärk, meetmed ja mõõdikud
Eesmärk:Edendada vastutustundlikku toiduturundust ning vähendada kõrge rasva-, soola- ja suhkrusisaldusega toiduturundust, keskendudes sealjuures lastele suunatud toiduturundusele.
Meetmed (riik/toiduainetööstus/reklaamitootjad ja teised seotud osapooled):
1. Riigi poolt rahastatud uuringu läbiviimine, hindamaks lastele suunatud toiduturunduse võtteid Eestis kaasates uuringu küsimustiku ettevalmistusse kõik seotud osapooled;
2. Vajadusel töögrupi moodustamine, mille eesmärk on töötada välja Eestile kohandatud kriteeriumid lastele suunatud toidu ja mittealkohoolsete jookide turundamise piiramiseks ,võttes aluseks „Framework for National Initiatives on Selected Nutrients”, mille alusel on tehtud võttes aluseks WHO toitainete profileerimise mudeli
1. Vastutustundliku turunduse vabatahtlike kokkulepete väljatöötamine (eneseregulatsioon) lastele vähem soovitatavate toitude ja mittealkohoolsete jookide reklaami piiramiseks;
2. Rahvusvahelisel ja Euroopa Liidu tasandil koostöö arendamine, et edendada lastele suunatud toiduturunduse meetmeid siseriiklikul ja rahvusvahelisel tasandil;
Mõõdikud:
1. Lastele suunatud toiduturunduse võtete hindamiseks Eestis on läbi viidud iga-aastaselt sõltumatu uuringmonitooring;
2. Välja on töötatud Eestile kohandatud kriteeriumid lastele suunatud toidu- ja mittealkohoolsete jookide turustamise piiramiseks, võttes aluseks „Framework for National Initiatives on Selected Nutrients”, mille aluseks on WHO toitainete profileerimise mudel;
3. Välja töötatud on vastutustundliku turunduse eneseregulatsioon ja selle monitoorimissüsteem;
Rahvusvahelised, Euroopa Liidu tasandi soovitused ja teiste riikide parimad praktikad Eesti praktikas on hinnatud ja sobivuse korral toimub nende rakendamine.”
ETL kommentaar: Oleme täielikult vastu WHO toitainete profileerimise mudeli rakendamisele Eestis.See osa turunduspeatükist ei ole rohelise raamatu töögrupis sisulist arutelu läbinud ning on lisatud raamatu kavandile töögrupi töö väliselt WHO esindaja poolt. Eesti toidutootjad seisavad põhimõtteliselt vastu meetmetele, mida Eesti peaks piiravalt oma tootjate konkurentsivõimele ühepoolselt rakendama, võrreldes meie tootjate konkurentidega põhilistel EL sihtturgudel.
Esitekson rohelise raamatu turunduse peatüki alusandmed lootusetult vananenud. Viimase 15 aastaga on meediatarbimise mustrid vähenenud oluliselt. Televisiooni vaatavad vanemaealised tarbijad, 15-35 aastaste põlvkonnas (millennials) domineerib eelistatud meediakanalina ülivõimsalt internet ja sotsiaalmeedia, portaalid ja mängukeskkonnad. Televisiooni vaatamine on vähenenud suurusjärkudes, nagu ka print-väljaannete tarbimine.
Toidu rohelise raamatu turunduse peatüki meetmete põhifookuseks on seatud “lastele suunatud kõrge rasva,- soola-, suhkru ja soolasisaldusega toiduturunduse” vähendamine.”
Oluline on, et roheline raamat ei võta turunduse peatükis arvesse enam reaalsust, vaid lähtub poliitikakujundussoovituste andmisel 15 aasta tagusest olukorrast. Alates 2011. aastast kehtib ka Eestis Eesti Ringhäälingute Liidu liikmetele (kõik olulised tele- ja raadiokanalid) tegevusjuhend “Vastutustundlik reklaamipoliitika lastesaadetes”, mis põhineb EL audiovisuaalmeediateenuste direktiivi ja selle ülevõtmisel koostatud meediateenuste seaduses ettenähtud võimalusele reguleerida see valdkond – (toidu)reklaam lastele – tööstuse eneseregulatsiooniga. See mõjutab ka otseselt Eesti toidutootjaid ja on viimase 4 aasta jooksul efektiivselt piiranud meie turundusvõimalusi ning välistanud suure osa toidutoodete otseselt lastele suunatud reklaamitegevuse.
ERLi liikmed on võtnud kohustuse loobuda alla 12-aastastele lastele (lähtudes EL sarnastest eneseregulatiivsetest praktikatest) toidu liigsele tarbimisele kutsuvate või muus mõttes lastesaadetesse (lastesaadete programmivööndiks peetakse Eestis vööndit, kus enam kui 50% vaatajaist on alla 12-aastased) mittesobivate audiovisuaalsete äriteadete edastamisest. Samuti ei tohi lastesaadete programmivööndis olevad reklaamiklipid “julgustada ega aktsepteerida valesid toitumisharjumusi ega propageerida ebatervislikke eluviise;” Samuti ei tohi edastatav reklaam:
· kasutada sooduspakkumisi vastutustundetult;
· kasutada high pressure või hard sell müügi-tehnikaid;
· kasutada kaubamärgiga kaitstud tegelasi või laste hulgas populaarseid avaliku elu tegelasi;
· olla eksitav või kaheti mõistetav kirjeldades toote toiteväärtust.
Samuti tuleb lisada, et Eesti tegutseb tootjaid, kes on ka ühepoolselt loobunud teatud turundus- ja reklaamitegevusest, näiteks eemaldades osa oma toodetest koolide kohvikutest,mitte reklaamides oma tooteid õppeasutuste vahetus läheduses jne.
Ettepanek: Eesti Toidutööstuse Liit on valmis nimetatud eneseregulatsiooni laiendama ning kaasama selle täitmise mõõtmiseks erapooletuid osapooli ning laiendades Tarbijakaitseameti pädevuse selle üle järelevalvet teostada.Näeme võimalust siduda toidureklaami edastamine konkreetsemate määratlustega, millised võiksid olla lastele sobilikud toidugrupid; samuti jääb võimalusena loobuda üldse alla 12-aastastele lastele toidureklaamide suunamisest ringhäälingumeedia vahendusel.
Oluline oleks erinevate panustajatega üheskoos fikseerida senisest selgem seire- ja raporteerimisrežiim, mis tagaks eneseregulatsiooni toimivuse läbipaistvuse. Tänane eneseregulatsioon on küll kehtestatud Meediateenuste seaduse alusel ja on ka Tehnilise Järelevalve Ameti kodulehel üleval, ent arusaadavalt on vaja ka aktiivset ning usaldusväärset, kolmanda osapoole poolt läbiviidavat regulaarset seires. Valitsusasutuste puhul on siin küsimus kindlasti selleks vajalikus ressursis – eriti kui rääkida näiteks Tarbijakaitseameti võimalikust suuremast, loogilisest rollist (seoses nende tänaste ülesannetega teostada reklaamide sisu üle järelevalvet).
Ent olgu veelkord rõhutatud – arvestades, et me oleme ühel EL siseturul teiste suurte Euroopa tootjatega ei toeta Eesti Toiduainetööstuse Liit mingil juhul WHO toiduainete profileerimise mudeli kasutuselevõttu ainult Eestis toiduainete headeks ja halbadeks kategoriseerimiseks,et selle alusel keelata ja piirata toidugruppide turundust. Referentsina oleks palju aktuaalsem ja adekvaatsem võtta kastutusele sarnaselt EL suurte toidutootjatega “Framework for National Initiatives on Selected Nutrients”, millel põhineb ka Euroopa toidutootjate eneseregulatsioon EU Pledge (www.eu-pledge.eu). Loomulikult oleme avatud ka teiste, Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide üheskoos valmivate kriteeriumite üle arutlemiseks, kui need kehtiksid kõigile üheaegselt.
“6. Toitumis- ja liikumisalane teadlikkus, hoiakud, oskused” ja “7. Elukestev ja institutsionaalne lähenemine tasakaalustatud toitumise ja liikumise edendamisel.”
ETL kommentaar:
Eesti Toiduainetööstuse Liidu seisukoht on, et see peatükk, mis iseenesest peaks riigi käes olevate poliitikainstrumentide paletti arvestades (liikumisega saavad tegeleda Sotsiaalministeerium, Kultuuriministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, sellega tegeleb ka Kaitseministeerium jne) moodustama kuni poole kogu Toidu ja liikumise rohelisest raamatust, on täna ebapiisav ning ei paku välja probleemidele lahendusi. Kui ülekaalulise variatiivsusest 50% annavad geenid ja 50% keskkond (Reedik Mägi, Eesti Geenivaramu), millest viimases on oma panuse andnud nii kasvanud kalorite tarbimine kui aastasadade ja ka viimaste kümnenditega kordades vähenenud keskmine füüsiline aktiivsus, siis roheline raamat ei paku välja reaalseid poliitikameetmeid, mille puhul oleks usutav, et laste ja noorte keskmine kulutatud kalorite arv päevas reaalselt tõuseb – nii jääb ka rasvumisega tegelemine illusiooniks. Ülekaalulisuse mõjurite uurimine on muidugi kestev protsess – ka Eestis kaitstud doktoritööd väidavad, et suur osakaal on hoopis psühholoogilistel põhjustel, mis samas räägivad taas esmatasandist tervishoiust algavate interventsioonide kasuks, nende läbimõtlemise ja rahastamise toetuseks.
Üleriigilised liikumisele suunatud poliitikad, mis oleks kombineeritud esmatasandi tervishoiule prioriteedina rasvumise ennetamisele suunatud interventsioonide korraldamise seadmine, suudaksid anda paremat tulemust, kui mängud toidumaksude, uute märgistusskeemide ja turunduspiirangutega. Peame hädavajalikuks toetada rohkem Eesti arstide ja liikumisspetsialistide ettepanekuid liikumise osa täiendamiseks.
Lisa 1. Valik uuringuid toidumaksude ebasoovitavate majanduslike ja fiskaalsete mõjude kohta
Alemanno, Alberto & Carreño, Ignacio, 2011. “Fat taxes in the EU between fiscal austerity and the fight against obesity”, European Journal of Risk Regulation 4, 2011
This essay provides a brief analysis of the genesis, rationale and legal implications of these national ‘fat tax’ schemes by focusing in particular on the measures recently implemented in Denmark and Hungary. Some key insights from the essay:
1. “One question is whether these product-specific taxes are really addressing the obesity problem by penalizing certain ‘unhealthy’ products or if they are just new instruments to generate fiscal revenues (or maybe, even, to protect certain domestic constituencies), in particular in view of the public deficit problems that many EU Member States are currently facing in the context of the economic crisis.”
2. “[…] it is not clear whether the imposition of such taxes reduces obesity or whether governments would get better results from education campaigns, for instance”
3. “[…] there is no consensus in the scientific community on which foods to target. Therefore, before committing to the introduction of a fat tax, policy-makers need to consider their objective, the effect of the tax in combination with other measures, and the impact on businesses.”
4. “In view of the discrimination among specific food categories, the hope is that, in Europe, the adage that ‘there are no bad foods, only bad diets’ will not become ‘there are no bad health policies, only bad trade-related measures’.”
Allais, Olivier & Bertail, P. & Nichele, Veronique, 2008. “The Effects of a ‘Fat Tax’ on the Nutrient Intake of French Households”, European Association of Agricultural Economists, 2008 International Congress Ghent, 2008
Some key insights from the study:
1. “[…] a “fat tax” would have ambiguous and extremely small effects […]”
2. “[…] a fat tax policy is unsuitable for substantially affecting the nutrient intake of French households.”
3. “[…] food policymakers need to keep in mind that a fat tax policy may have perverse effects by exacerbating nutritional disparities among consumers”.
Amarasinghe, Anura & D’Souza, Gerard, 2010. Obesity Prevention: A Review of the Interactions and Interventions, and some Policy Implications, West Virginia University, Regional Research Institute, Research Paper 2010-2, 2010
This review examines the possible causes, consequences and policy implications of obesity using a multilevel, multispectral framework and propose the Individual, Social, Economic and Environmental Model (ISEEM) for obesity prevention. Some key insights from the review:
1. “Since fat taxes are regressive, tax incidence would be felt hardest by low income families.”
2. “[…] justification for a discriminatory excise tax on soft drinks is weak.”
Bahl, Roy, 1998. Why Levy Discriminatory Excises on Soft Drinks?, International Studies Program, School of Policy Studies, Georgia State University, Working Paper 98.3, 1998
This review investigates why a discriminatory excise tax in more advanced economies, focusing particularly on the EU, do not work in modern tax systems. Some key insights from the review:
1. “[…] the economic case for taxing soft drinks is weak. […] A middle or higher income country that resorts to a tax list of discriminatory excises on consumption of specified products is taking a step back in the development of their fiscal system and is postponing a more proper reform that would be in the better interest of the country”
2. “The case for a discriminatory tax on soft drinks is very weak. At best the discriminatory taxation of soft drinks is part of a “stopgap” program, usually designed to solve a short-term revenue problem”
Barclay, Alan W. & Brand-Miller, Jennie, 2011.“The Australian Paradox: A Substantial Decline in Sugars Intake over the Same Timeframe that Overweight and Obesity Have Increased”, Nutrients 3, 2011
The study’s aim was to analyse the trends in obesity and sugar consumption in Australia over the last 30 years and compare with the UK and USA. The results confirm the “Australian Paradox” where a decline in sugar intake took place at the same time as obesity increased. Some key insights from the study:
1. “Our findings do not support the widely held belief that reducing the consumption of refined sugars, and increasing the availability and preference for low-joule beverages, will help to reverse societal trends in obesity”
2. “The findings challenge the implicit assumption that taxes and other measures to reduce intake of soft drinks will be an effective strategy in global efforts to reduce obesity”
Clark, J. Stephen & Dittrich, O. Ludwig, 2010. “Alternative Fat Taxes to Control Obesity”, Int Adv Econ Res 16.4, 2010
The paper studies three alternative types of fat taxes to determine how effective they are in reducing obesity, and concludes that none of them are sufficiently specific in targeting obesity. Some key insights from the paper:
1. “[…] Upon the examination of the available evidence as to the effectiveness of fat taxes in reducing obesity authors conclude that all types of fat taxes are not sufficiently specific in targeting obesity. In some cases imposition of fat tax may actually lead to reversal of the intended effect. Therefore, the use of taxes to reduce obesity and promote healthy outcomes is not recommended”.
Craven, Barrie & Marlow, Michael L. & Shiers, Alden, 2012. “Fat Taxes and Other Interventions Won’t Cure Obesity”, Economic Affairs 32.2, 2012
The paper argues that fat taxes would be uneconomic, ineffective, discriminate racially, encourage rent‐seeking behaviour and result in various adverse unintended consequences. Some key insights from the paper:
1. “[…] The rise in obesity prevalence and the associated increase in obesity related health costs increase incentives for private industry to find ways to reduce obesity prevalence. Private industry has, indeed, responded to the obesity challenge by providing a variety of means to reduce weight and increase physical fitness. The response of private enterprise to the obesity epidemic is more likely to move economies to increased welfare outcomes than is government intervention”.
Crowle, Jacqueline & Turner, Erin, 2010. Childhood Obesity: An Economic Perspective, Australian Government, Productivity Commission Working Paper, Melbourne 2010
The working paper studies the rising levels of childhood obesity in Australia and examines the effectiveness of government intervention in reducing the number of children who suffer from being overweight. Some key insights from the working paper:
1. “Bans or taxes on particular energy-dense nutrient-poor foods, for example, face design difficulties, affect all consumers regardless of their weight status, and in the case of taxes, can have perverse budgetary and health effects particularly for the neediest groups.”
2. “The considerable uncertainty about the causes of obesity suggests that hard interventions, such as taxes or subsidies on specific goods and services, would be difficult to justify. Further, the practical challenges of designing taxes on specific goods and services limit the likelihood of them being effective in addressing obesity (and may lead to perverse outcomes).”
Etilé, Fabrice, 2012. “La taxation nutritionnelle comme outil de santé publique : justifications et effets attendus” (with English summary “Nutritional taxes as a policy instrument for public health: Rationales and expected impact”), Cahiers de nutrition et de diététique 47.1, 2012
This article surveys the economic literature about fiscal food policies, illustrating the main issues by empirical results about the taxation of sugar-sweetened beverages. Some key insights from the article:
1. “[…] consumers are able to substitute between many food products, and producers are free to change the price and the quality of the supply; Hence, any taxation scheme may be defeated by market reactions. The behavioral and health impact of a nutritional tax should thus be low, at least at conventional levels of taxation (between 5 and 20%). […]”
Fletcher, Jason M. & Frisvold, David E. & Tefft, Nathan, 2010. “The effects of soft drink taxes on child and adolescent consumption and weight outcomes”, Journal of Public Economics 94, 2010
The paper investigates the potential for soft drink taxes to combat rising levels of child and adolescent obesity levels through a reduction in consumption. The results show that soft drinks taxation leads to a moderate reduction in soft drink consumption, but that this reduction is offset by increases in consumption of other high-calorie drinks. Some key insights from the paper:
1. “[…] soft drink taxes do not appear to have countered the rise in obesity prevalence because any reduction in soft drink consumption has been offset by the consumption of other calories. Cast in this light, the revenue generation and health benefits of soft drink taxes appear to be weaker than expected.”
Gelbach, Jonah B. & Klick, Jonathan & Stratmann, Thomas, 2007. Cheap Donuts and Expensive Broccoli: The Effect of Relative Prices on Obesity, Social Science Research Network, Working Paper Series, 2007
The study examines the role of relative food prices in determining an individual’s Body Mass Index (BMI), arguing that as healthy foods become more expensive relative to unhealthy foods, individuals substitute to a less healthy diet. Some key insights from the study:
1. “[…] the sensitivity of individuals to changes in relative food prices may not be sufficient to make fat taxes, within plausible ranges, a viable tool to lower obesity”.
Hawkes, Corinna, 2012. “Food taxes: what type of evidence is available to inform policy development?”, Nutrition Bulletin 37, 2012
This paper investigates the relevance of seven different types of studies that present evidence that can be used as information for policy development on health matters. Some key insights from the paper:
1. “What does this leave us with for evidence for policy? Well, it tells us that we do not really know how a population would respond to a tax on foods.”
Hespel, Véronique & Berthod-Wurmser, Marianne, 2008. Rapport sur la pertinence et la faisabilité d’une taxation nutritionelle (Report on the pertinence and feasibility of a nutritional tax), République Française, Inspection générale des Finances, Inspection générale des Affaires sociales, Paris 2008
The objective of the paper was to assess the costs of medicare associated with the consumption of food products that are high on fat and salt, and the effectiveness of a tax on such products to change behaviour and promote a more balanced diet. Some key insights from the paper:
1. “The establishment of a tax for exclusively nutritional purposes would face a number of difficulties: Very heavy administrative costs for companies and authorities, as well as legal, technical, economic and social obstacles, especially in terms of justification. The mission repels this option and rather recommends to go back to available fiscal measures” (translation from the French).
International Tax & Investment Center, Oxford Economics, 2013. “The Impacts of Selective Food and Non-Alcoholic Beverages Taxes”, ITIC Issue Papers, February 2013
Concerns over lifestyle-related non-communicable diseases (NCDs) and associated risk factors have led to greater government interest in the use of selective food and non-alcoholic beverages taxes (SFBTs). Analysis of the literature shows that the imposition of SFBTs does not represent best tax practice and is unlikely to raise significant overall government revenue or to address public health issues. Some key insights from the study:
1. “This paper finds weak evidence in the available academic literature in support of SFBTs as measures to raise significant overall government revenue or to address public health concerns with regard to non-communicable diseases (NCDs) and their associated risk factors”.
2. “The direct evidence to support the introduction of an SFBT to combat NCDs and their associated risk factors is also weak. How consumer behavior changes in light of relative price changes is not always obvious, making it very difficult to model and predict in a robust manner. Consumers may switch to lower-cost brands that have the same or similar characteristics in terms of sugar, salt or fat content to the originally purchased item, or buy alternative products”.
3. “[…] the overall impact on consumption of products subject to SFBTs may be negligible, in which case the impact of the tax in encouraging more healthful outcomes would also be negligible”.
Lacanilao, Ryan D. & Cash, Sean B. & Adamowicz, Wiktor L., 2011. “Heterogeneous Consumer Responses to Snack Food Taxes and Warning Labels”, Journal of Consumer Affairs 45.1, 2011
The experiment assessed the possible effects of targeted snack food taxes on purchase decisions via computer-assisted intercept surveys in Canadian supermarkets. Some key insights from the experiment:
1. “The low own-price elasticities found here provide support to the existing literature that suggests that a tax on less healthy food products would not be an effective way to decrease consumption of these products”.
Mattes, R.D. & Shikany, J.M & Kaiser, K.A. & Allison, D.B., 2011. “Nutritively sweetened beverage consumption and body weight: a systematic review and meta-analysis of randomized experiments”, Obesity Reviews 12.5, 2011
The study examined whether nutritively sweetened beverages (NSBs) can be linked to the obesity epidemic, and found that current evidence does not demonstrate conclusively that NSB consumption has uniquely contributed to obesity or that reducing NSB consumption will decrease Body Mass Index (BMI) levels in general. Some key insights from the study:
1. “The current evidence does not demonstrate conclusively that NSB consumption has uniquely contributed to obesity or that reducing NSB consumption will reduce BMI levels in general”.
OECD, 2010.Healthy Choices, OECD Health Ministerial Meeting, Paris, 7-8 October 2010, Session 2, Paris 2010
Some key insights from the 2010 OECD Health Ministerial Meeting
1. “[…] fiscal measures aimed specifically to change behavior are complex to design and enforce; their impact may be unpredictable as the price elasticity of demand varies across individuals and population groups; they can bear more heavily on low-income groups than on those with higher incomes, and substitution effects are not always obvious”.
OECD, 2010.Sassi, Franco. Obesity and the Economics of Prevention. Fit not Fat, OECD Publications, Paris 2010
The book examines the scale and characteristics of the obesity epidemic, the respective roles and influence of market forces and governments, and the impact of interventions. Some key insights from the book:
1. “The impact of the tax on government and supplier (e.g. food manufacturer) revenues will depend on the elasticity of consumers’ demand for the taxed product”.
2. “Taxes on lifestyle commodities, or sin taxes, tend to be controversial. Critics perceive them as undue interference with individual choice. Governments levying such taxes are sometimes seen as “profiting” from unhealthy behaviours”.
3. “In addition, taxes on consumption are typically regressive, unless consumption is concentrated among the wealthiest, which is certainly not the case for most potentially unhealthy lifestyle commodities, as the consumption of these tends to be concentrated among the less well off. Therefore, tax payments will weigh more heavily on the incomes of the most disadvantaged”.
4. “In addition to distributional effects, imposing taxes on certain forms of consumption may also generate costs, mainly in relation to enforcement. When prices in a market are kept artificially high by taxation, phenomena like parallel trade and smuggling will flourish, which governments must then regulate or repress”.
OECD, 2012.Obesity Update 2012, OECD Policy Brief, Paris 2010
This policy brief presents an update on analyses of trends and social disparities in obesity. Some key insights from the policy brief:
1. “It is difficult to predict how consumers will react to price changes caused by taxation. Some may respond by reducing their consumption of healthy goods in order to pay for the more expensive unhealthy goods, thus defeating the purpose of the tax. Others may seek substitutes for the taxed products, which might be as unhealthy as those originally consumed”.
Shemilt I., Hollands G., Marteau T., Nakamura R., Jebb S., Kelly M., Suhrcke M., Ogilvie D.“Economic Instruments for Population Diet and Physical Activity Behaviour Change: A Systematic Scoping Review”, Plos One, issue 9, 2013
2. A systematic scoping review of food tax-related studies, published by the University of Cambridge, exposes “a complex, limited and largely equivocal evidence base, suggesting that the public health case for using economic instruments to promote dietary and physical activity behaviour change may be less compelling than some proponents have claimed.”
3. The scoping review assessed 880 studies, out of which 768 studies that incorporated evidence for prices or income as correlates or determinants of target outcomes. The studies were classified and analysed in terms of key characteristics and principal findings, using a narrative, configuring synthesis focused on implications for policy and further research.
4. The authors revealed that few studies of economic instruments included assessment of long-term effects. Furthermore, the research found that “relationships between prices or income and target outcomes may often be non-linear, moderated by a wide range of modifiable and non-modifiable factors and mediated by complex mechanisms of action.” Ultimately, “many studies reported null associations or statistically significant associations in the opposite direction to that anticipated”.
5. As a general conclusion, the scoping review calls for caution when developing public health policies intended to use economic environmental stimuli to alter dietary and physical activity behavior.
Suggs, L. Suzanne & McIntyre, Chris, 2011.“European Union public opinion on policy measures to address childhood overweight and obesity”, Journal of Public Health Policy 32, 2011
The study gathered data to examine whether differences in public opinion about policy options to fight the obesity problem exist among EU countries, and shows that there was little support for imposing taxes on unhealthy food. Some key insights from the study:
1. “Our results suggest strong consistency among EU countries in support for two policies: providing information to parents and more physical activity in schools. For improving children’s diets, our data show widespread support for providing parents with information, education programs in schools, and restrictions on advertising. For reducing childhood obesity, more physical activity in schools received the most support followed by education and advertising restrictions. There was very little support for imposing taxes on unhealthy food”.
2. In the survey, tax increases were overwhelmingly rejected, receiving only 2.8 per cent support. Sixteen countries had 2 per cent or less support for this measure.
Valente, Hugo et al., 2010.“Sugar-sweetened beverage intake and overweight in children from a Mediterranean country”, Public Health Nutrition 14.1, 2010
The study assessed the association between sugar-sweetened beverage (SSB) consumption and being overweight in children from a Mediterranean country (Portugal). Some key insights from the study:
1. “We did not find any association between overweight and SSB consumption in any consumption group […]“
2. “The intake of SSB was not associated with increased risk of overweight […]“.
Wansink, Brian et al., 2012. “From Coke to Coors: A Field Study of a Sugar-Sweetened Beverage Tax and its Unintended Consequences”, Social Science Research Network online publication, July 2012
A six-month field experiment was conducted in a small American city to examine whether taxes on soft drinks could reduce obesity. Some key insights from the experiment:
1. “Could taxes on soft drinks reduce obesity? To examine this, a six-month field experiment was conducted in a small American city where half of the households faced a 10% tax and half did not. The 10% tax resulted in a short-term (1-month) decrease in soft drink purchases, but there was no decrease in purchases over a 3-month or 6-month period. Moreover, in beer-purchasing households, this tax led to increased purchases of beer”.
Waterlander, W.E.; Steenhuis, I.H.; de Boer, M.R.; Schuit, A.J.; Seidell, J.C., 2012. “Introducing taxes, subsidies or both: The effects of various food pricing strategies in a web-based supermarket randomized trial”, Preventive Medicine 54.5, 2012
This study aimed to examine the effectiveness of varying taxing and subsiding schemes to stimulate healthier food purchases. Some key insights from the study:
1. “Price decreases are effective in stimulating healthy food purchases, but the proportion of healthy foods remains unaffected. Price increases up to 25% on unhealthier products do not significantly affect food purchases. Future studies are important to validate these results in real supermarkets and across different countries”.
Jason M. Fletcher, David E. Frisvold And Nathan Tefft, 2014. “Non-Linear Effects of Soda Taxes on Consumption and Weight Outcomes”, Health Economics 2014,
The study analyses the potential health impacts of imposing large taxes on soda to improve population health have been of interest for over a decade. As estimates of the effects of existing soda taxes with low rates suggest little health improvements, recent proposals suggest that large taxes may be effective in reducing weight because of non-linear consumption responses or threshold effects. The findings suggest virtually no evidence of non-linear or threshold effects on health:
1. On the basis of current evidence, it is difficult to predict the likely effectiveness of large tax increases on use and weight outcomes.
2. with the idea that if very large taxes could have relatively larger effects, then we should see evidence consistent with this hypothesis based on the larger tax rates in our data, which reach 12%. However, using a variety of specifications, we find no evidence of effects on use or weight for a nationally representative sample of adults.
3. Together, our results cast serious doubt on the assumptions that proponents of large soda taxes make on its likely impacts on population weight. Together with evidence of important substitution patterns in response to soda taxes that offset any caloric reductions in soda consumption (Fletcher et al., 2010a), our results suggest that fundamental changes to policy proposals relying on large soda taxes to be a key component in reducing population weight are required.
4. However, there may be other health benefits (besides weight) that may make the taxation of soda an important health policy, although these benefits have yet to be fully elucidated. In addition, Arkansas’ Medicaid Trust Fund illustrates that a soda tax can be successfully implemented as a mechanism to offset health care costs attributable to obesity or other associated health conditions.
Sirje Potisepp
Eesti Toiduainetööstuse Liit
